Vananemisvastased ravimid keeravad isegi surma teiseks

Uudsed ravimid, mis on mõeldud peatama vananemisega seotud füüsilist ja vaimset mandumist, ei muuda mitte ainult elu, vaid ka suremist.

Ravimid on mõeldud mõjutama rakkude mitokondreid, kus rakud toodavad keha tarbeks energiat. Aja jooksul saavad mitokondrid kahjustatud ning sealt edasi levivad kahjustused rakkudesse ja kudedesse. Osa teadlasi on arvamusel, et paljud tänaseni ravimatud haigused – vähk, Parkinsoni tõbi, Alzheimer, diabeet ja südamehaigused tulenevad kõik kahjustatud mitokondritest. Kui osatakse parandada mitokondreid, osatakse panna piir ka vananemisele, kirjutas Wired.

Eeluuringud on näidanud, et mitokondreid uuendavaid ravimeid on võimalik teha. Vähemalt on see korda läinud laboris. Loomkatsed on tõestanud, et nende ravimite abil on õnnestunud ära hoida haigusi ning pikendada eluiga. Samas on uuringud näidanud, et laboriloomad, kelle peal on selliseid ravimeid katsetatud, surevad ikkagi, kui nende loomulik eluiga on jõudnud lõpule. Ainult nüüd saabub surm kiiresti ja seletamatutel põhjustel, ei mingit märki haigusest või sellest, et mõned elundid oleksid üles öelnud.

Kui sama kehtib ka inimeste puhul, ei eelneks surmale kuude või aastate pikkused kannatused. Samas jääks ära ka surma ettehoiatavad märgid. Perekonna ja lähedaste jaoks tuleb surm siis täiesti ootamatult.

Kuigi katseloomade suremist on kirjeldatud, pole kunagi mindud detailseks. Miks nad ikkagi surevad? Wired pöördus mitmete teadlaste poole, kes tegelevad pikaealisusega.

„Sellele küsimusele polegi nii lihtne vastata,” ütles Lõuna-Illinoisi ülikooli geriaater Andrzej Bartke. „Laboriloomade puhul on tihti raske kindaks teha, miks loom suri. Ainus, mis on siiani teada, on see, et pikaealine mutanthiir, kellega me praegu töötame, sureb väiksema tõenäosusega vähki… ning sureb suurema tõenäosusega nii, et tal pole ühtki selgelt surma põhjustavat haiguskollet.”

Washingtoni ülikooli arstiteaduskonna teadlane Luigi Fontana on pakkunud eluea pikendamiseks välja lahenduse: vähem kaloreid tagab pikema eluea. Selle idee pinnalt on sündinud mitmeid mitokondreid mõjutavaid ravimeid.

„Loomad surevad loomulikku surma. Ilmselt jääb nende süda seisma!” selgitas Fontana. Tema katsetes osalenud näriliste lahkamisel on leitud väga vähe haiguskoldeid, pole ka olnud ebanormaalsusi kudedes või kahjustatud organeid. „Loom kukub surnult maha ning me ei tea, miks. Üks võimalus on, et ainevahetuse muutumise tõttu tekib häire südame elektrijuhtivuses. Ei mingit valu, kannatusi. Aga ka ei mingeid ravikulusid ega koormust ühiskonnale.”

Siiski, tuleb tähele panna, et tegu on alles eeluuringutega. Gerontoloog Auubrey DeGrey sõnul on hetkel teravalt üleval küsimus, kas uued ravimid suudavad aidata kõigi vananemisega seotud haiguste vastu.

Siiski tasub mõelda, kuidas võib surm tulevikus muutuda. Praegu on äkksurmad siiski haruldus: enamasti on peatselt saabuvast surmas olemas mingeid eelmärke. Milline oleks elu, kui inimesed hakkaksid enamasti surema äkki? Kas see tooks kaasa muutusi meie kultuuris? Muudaks see inimesi rohkem armastusväärsemateks? Või vastupidi – me oleksime rohkem hirmul ning ehmuksime iga koputuse peale?

DeGrey hüpotees: kui vananemisvastased ravimid ei suudagi aidata kõigi haiguste vastu, kas siis jääb alles üks – näiteks Alzheimer – millest saab kõige sagedasem surmapõhjus?

• Tweet