Veerpalu kaitsev teadlane kritiseerib dopingutesti usutavust

Dopinguproovis ­vahele ­jäänud Andrus Veerpalu ­abistav Tartu Ülikooli füsioloogilise genoomika professor Sulev Kõks väidab, et seniste teadusandmete põhjal on võimatu hinnata, mida kasvuhormooni test üldse mõõdab, kirjutas Postimees.

Miks otsustasite Veerpalu kaitsetiimiga liituda, kuigi selle skandaaliga on algusest peale kaasnenud valetamine ja vassimine?

Minu poole pöördus üks Tartu Ülikooli professor, et mis ma arvan Veerpalu loost. Olles kasvuhormooni teemaga põgusalt kursis, olid mul tekkinud omad mõtted. Teadsin, et selle määramine on üsna raske ning et seda ei ole ka dopinguainena väga kerge määrata. Ütlesin, et mul on huvi. Arvasin, et Andrus ei valeta. Hakkasime asja lähemalt uurima ja suhteliselt ruttu tekkis tunne, et selle testiga ei ole kõik korras. Uuritavat materjali oli palju.

Ilmselt seetõttu ei saagi lihtsurelikud kõigest enam aru.

Absoluutselt ja arusaadavalt. Teema ongi keeruline. Samuti on meedias teema käsitlus asjasse süvenemise asemel läinud kõrtsikakluse tasemele: mingit arutlust enam ei toimu, käib ainult toolidega vehkimine.

Kas see töö Veerpalu heaks on olnud täiesti tasuta?

Täiesti tasuta. Oma vabast ajast. Mind on motiveerinud teaduslik huvi saada selgeks, mis kasvuhormooni testiga ikkagi toimub.

Minu arvates peaks teid kummitama üks dilemma. Kui teadlane asub midagi uurima, siis selleks, et teha seda objektiivselt, peavad tal olema kõik vajalikud lähteandmed. Kas olete kindel, et teil on kõik need olemas, äkki saite Veerpalult poolikud andmed, kus mingi aine kasutamine on varjatud? Siis on ju tulemuseks ebateadus. Või anti teile konkreetne ülesanne jõuda igal juhul teatud tulemuseni, millisel juhul pole see enam objektiivse teadlase töö, vaid pigem Aivar Pilve stiilis advokaaditöö, kus tuleb näha vaid teatud asjaolusid ja teisi ignoreerida, peaasi et saavutate kliendile meelepärase tulemuse?

Ohohoo... Alustan sellest, et ma küll ei tunne Aivar Pilve väga palju, aga olles nüüd kokku puutunud, ei ole teie hinnang temale selles küsimuses väga õige. Eks iga inimene käib tööl selleks, et raha teenida, aga tasustamine ei tähenda, et meile on antud käsk saada kindlasti n-ö õige tulemus.

Mis puudutab mind, siis ma ei võtnud seda asja ette põhjusel, et midagi puhtaks pesema hakata. Me ei saanud ka kelleltki käsku seda teha. Meil oli endal teaduslik huvi teha kindlaks, kuidas WADA [Maailma Antidopingu Agentuur] test töötab. Saime Andruse meeskonnalt täieliku kinnituse, et kasvuhormooni pole süstitud. Infovahetus nendega on olnud väga avameelne ja avatud.

Mis moel kinnituse saite?

Saime kirjaliku kinnituse ja mul ei ole tekkinud kordagi kahtlust selle õigsuses.

Teema käsitlused ajakirjanduses on ajanud lugejad segadusse. Küsimus on selles, et kui meil oli augustis pressikonverents või juunis ärakuulamine, siis kui poetasime ühe lause, kirjutati sellest kümme lugu ja arendati teema risti vastupidiseks sellele, mida see lause sisaldas. See häirib. Ei süvenetud teemasse ehk sellesse, mida ja miks me oma raportis väidame. Probleem on selles, et FIS [Rahvusvaheline Suusaliit] pole ühtki meie argumenti tõsiselt võtnud, nad ei ole üldsegi neile vastanud. Mis oli WADA vastus meile – seal on dokumentaalne kinnitus kõige olulisemale asjale: WADA ei tea ise ka, mida ta selle testiga mõõdab.

Ongi nii kirjutatud?

Nii ei ole sõna-sõnalt kirjutatud, aga kui te loete vastused kokku, saate aru, et ei ole selge, mida see test mõõdab. Nad väidavad, et test mõõdab kasvuhormooni, aga sellele puudub igasugune kinnitus. WADA ei ole esitanud selle kohta piisavalt materjali.

See on tõsine problemaatika. On inimlikult arusaadav, miks kasvuhormooni test on turule tulnud. WADA on töötanud välja ühe testi läbi häda, on kümme aastat sellega vaeva näinud. Lõpuks peab jõudma tulemuseni, sest selle peale on raha kulutatud. Tekib teatud surve selle juurutamiseks. Testi kasutati mitu aastat ilma ühegi tulemuseta. Ja nüüd peab äkki tulemus tulema! Need asjad ei käi niimoodi. Testid tuleb enne kasutuselevõttu korralikult valideerida. Kõik, kes on bioloogiat õppinud, teavad, et ükski test pole veatu. Ka WADA peab tõestama, et nad mõõdavad õiget asja.

Kas lisaks kriitikale, mida Eesti teadlased on kasvuhormooni testile teinud, on teil öelda selle testi kohta ka midagi head?

Kuna meie olulistele küsimustele pole vastuseid tulnud, on sellele küsimusele raske vastata. Praegu oleme dilemma ees – Andruse meeskonnast oleme saanud kõik meile vajaliku info, aga me ei ole saanud enamikku küsitud infost WADA-lt. Kuid võin spekuleerida: võimalik, et see test töötab siis, kui mõõta kasvuhormooni taset hommikul rahulikus olekus. Hea on see, et test võib-olla töötab siis, kui inimene on kasvuhormooni süstinud. Tundub, et niisugused isikud püüab see kinni, aga me ei ole kindlad, sest selle kohta on testi väljatöötajad esitanud info 20 isiku kohta, kes olid endale süstinud kasvuhormooni. See ongi asjaolu, miks me väidame, et test on valideerimata.

Siit hakkab probleem pihta: valideerimata test püüab kinni ka sellised isikud, kes ei ole kasvuhormooni süstinud, need, kellel on kasvuhormooni suhe läinud paigast ära füsioloogilistel põhjustel. Samuti ei ole ära kinnitatud, kui suur on selle testi ennustav väärtus – see ei ole kunagi 100 protsenti, vaid pigem 60 või 80 protsenti, mis tähendab, et iga test eksib.

Aga huvitav, miks on pooleteise aasta jooksul, mil kasvuhormooni testi on kasutatud, saadud kõigest üksainus valepositiivne vastus, ja just Veerpalu puhul?

Aga kui mitu positiivset testi on üldse saadud?

Minu teada neli.

Jah, ja neist kaks sportlast tunnistasid üles, et nad süstisid kasvuhormooni. Test tuvastab süstimist kuni 36 tundi...

Kas mitte 24 tundi?

Ütleme, et üks ööpäev. Öeldud on, et 24–36 tundi, siis hakkab test juba kõvasti valetama. Testi väljatöötajad on väitnud, et nad on testinud umbes 4000 olümpiasportlast – kuidas on võimalik, et 4000st on neli positiivset? Ja kui nad väidavad, et mitte ühtegi valepositiivset ei ole, siis see test ju üldse ei tööta! Vähemalt valepositiivsed peaks nad kätte saama.

Ütleme, et mitte keegi nendest 4000st ei süstinud. Aga mingit «müra» pead sa ikkagi saama. See on oluline indikatsioon, et midagi on selle testiga viltu. Testi väljatöötaja on öelnud igas artiklis, et test vajab korralikku valideerimist erinevates spordialarühmades ja erinevates tingimustes. Ta tunnistab, et ka hüpoksia võib seda testi mõjutada. WADA väidab aga ilma testimata, et ei, alpimajas viibimine testi tulemust ei mõjuta.

Selle teema üle vaieldes on aetud korduvalt segi kaks asja: üks on kasvuhormooni tase organismis ja teine isovormide vahekord. Millest meie siin praegu ikkagi räägime?

WADA reklaamib, et nad mõõdavad isovormide vahekorda, et test on tundetu või robustne tegeliku kasvuhormooni kontsentratsiooni suhtes. See on puru silmaajamine. Test baseerub tegelikult kasvuhormooni kontsentratsiooni mõõtmisel: seal saadakse kaks numbrit, need jagatakse omavahel ja võetakse suhe. Mõõdetakse 22-isovormi kontsentratsioon ja mõõdetakse ära üldine isovormide kontsentratsioon ning võetakse nende kahe suhe ja pannakse piir ette, millest ei tohi suhtarv üle olla. Sisuliselt mõõdab test kahe erineva fraktsiooniga kasvuhormooni kontsentratsiooni.

WADA tunnistab, et suhe muutub pärast trenni, kuid ütleb, et see suhe läheb ruttu [normaalseks] tagasi. Aga me ei tea, kui ruttu see tagasi läheb.

Seda imelikum, et kui pingutuse järel läheb suhe paigast ära, siis miks ei ole peaaegu ükski sportlane seni vahele jäänud, kuigi nad on pärast võistlusi sageli lausa pilditud?

Tegelikult ei ole selle kohta infot olemas. Tuleb küsida WADAst, kas keegi on vahele jäänud! Kui [inglise ragbimängija Terry] Newton esimesena kasvuhormooniga vahele võeti – ta ütles, et jah, süstisin –, ilmus Science’is artikkel. Sealt näeb, et enne teda testiti ka inimesi, kes samuti andsid positiivseid tulemusi, aga neile ei julgetud näpuga näidata, sest keegi ei tunnistanud [kasvuhormooni kasutamist]. Sellest vaikitakse.

See on teilt väga kõva väide!

Lugege Science’i artiklit! Seda testi pikalt välja töötades saadi tulemusi, millega ei osatud midagi peale hakata, kuni ilmus välja Newton ja ütles, et jah, mina süstisin, ja siis võeti test käiku.

Oleme küsinud valideerimisandmeid ja meile pole neid antud. On öeldud, et võtke kolm artiklit, mis testi väljatöötaja on kirjutanud, et need on meie valideerimised. Aga nendes artiklites seda testi ei valideerita, räägitakse printsiibist, et saja inimese peal on testitud – ja kõik. Testi valideerimine eeldab ikka väga pikka tööd. Meil on oma raportis kirjutatud, et seal peab olema näidatud, kui palju on näiteks valepositiivseid või valenegatiivseid, nii et me saame teada, kui usaldusväärne test on.

Mul jääb nüüd mulje, et meil on Eestis teie tark teadusgrupp ning FIS ja WADA on kasvuhormooni testi küsimuses täielikud vassijad ja hämajad.

Me kindlasti ei väida, et WADA ja FIS on vassijad ja hämajad, kuid on terve rida küsimusi, millele nad pole meile selle protsessi käigus vastanud. Lisaks Eesti teadlastele on ka mujal väga tõsiseid teadlasi, kes on samamoodi selle testi usaldusväärsuse kahtluse alla seadnud. Aga jah, põhimõtteliselt võib seda ka nii väita [nagu ütlete]. FISil ja WADA-l on oma seisukoht, aga nad ei tõesta oma seisukohta. Meie seisukoht on see, et ei ole piisavalt esitatud tõestusmaterjali testi töötamise kohta ning seetõttu ei ole tõestatud, et Andrus süstis kasvuhormooni. Nemad ütlevad, et on. Nii see vaidlus käibki. See on nagu liivakastivaidlus: meie tahame lisainfot, aga nemad ütlevad, et ei saa ja ei anna, kõik. Me tahtsime osta testimise komplekti firmast, kes seda toodab, aga nad ei müünud meile. Oleme küsinud infot juurde, aga seda meile hästi ei taheta anda.

Kuidas võiks seda olukorda lõpuks ikkagi lahendada, kui eri leerid on nii erinevat meelt?

Ootame ikka vastuseid neile küsimustele, mis meie raportis on. Ootame lisainfot testi väljaarendajatelt ja WADA-lt – testi kasutaja peab ikka tõestama, et see test mõõdab seda, mida ta väidab. Tõestamise kohustus lasub ju WADA-l ja FISil, aga mitte meil. Nemad peavad suutma tõestada, et Andrus süstis kasvuhormooni. Praegune test seda ei tõesta.

Aga kui seda infot ei tule, siis jääb Veerpalu pro forma alati süüdi, ent inimesed, kes temasse ikkagi usuvad, võivad elu lõpuni jääda kandma loosungit, et «Usume Andrus Veerpalu!» – ja lõplikku tõde siis vist meie elu jooksul ei selgugi?

See on väga keeruline küsimus. Ma väga loodan, et CASis [Rahvusvahelises Spordiarbitraažis] läheb meil senisest paremini ja seal võetakse kõik asjad lahti, et CAS suudab välja nõuda need dokumendid ja info, mida me oleme tahtnud näha.

Lähtudes seni tehtud tööst, kui suur on tõenäosus, et Veerpalu on siiski kasutanud kehavälist kasvuhormooni?

Praeguses olukorras võin öelda, et see on null.

Kogu selle protsessi käigus on minus üha süvenenud veendumus, et see kõik ei ole õige, ja mul on kahju sportlastest, kes seeläbi kannatavad.

• Tweet