Visioonid aastaks 2020: vaimsed häired

Viimasel kümnendil toimunud vaimsete häirete all kannatavate inimeste geeniuuringud on viinud arusaamani, et vaimsete häirete puhul ei ole tegemist üksteisest selgelt eristuvate ja spetsiifiliste tekkepõhjustega seisunditega.

Pigem tulenevad vaimsed häired erinevate arengut mõjutavate riskitegurite koosmõjust. Sarnased psühhiaatrilised sümptomid võivad tekkida erinevatel põhjustel ning erinevad sümptomid on omavahel palju tihedamalt seotud, kui praegused haigusmudelid näitavad.

2020. aastaks on need uued ja aeglaselt omaks võetavad arusaamad lõpuks kinnistunud ning hakkavad muutma seda, kuidas arstid mõistavad ja ravivad vaimseid häireid, kirjutas USA rahvusliku vaimse tervise instituudi vanemteadur Daniel Weinberger ajakirjas Nature.

Konkreetseid vaimseid häireid põhjustavate spetsiifiliste geenide otsimine tundub nüüdseks vaid mõttetu unistusena. Palju realistlikumaks lähenemiseks järgmise kümne aasta jooksul oleks otsida geene, mis kodeerivad raku ja aju põhifunktsioone ning mõjutavad nii inimese reaktsiooni keskkonnale. Selliste geenide erinev koosmõju erinevates inimestes võib aidata mõista, miks mõne inimese vaimne tervis on suuremas ohus kui teistel.

Suurenenud ohus võivad rolli mängida sajad geenid. Sellised defektid võivad aju arengut ja funktsioneerimist mõjutada sõltumatult ühestki spetsiifiliselt psühhiaatrilisest diagnoosist. Ei ole olemas otsest vaimuhaiguseni viivat teed, vaid hoopis väga mitmekesine arenguteede võrgustik.

Selline lähenemine viib diagnooside ja ravimeetoditeni, mis põhinevad haigust põhjustava bioloogia korralikul mõistmisel, mitte vaid sümptomite tõlgendamisel.