Eesti teadlaste avastus avab uusi võimalusi viljatuse ravis

Esimestena maailmas andsid Eesti teadlased täieliku ülevaate, millised geenid ja valgud on aktiivsed hetkel, mil arenev embrüo kinnitub emaka seinale.

Selle hetke mõistmine avab ­uusi võimalusi lastetuse ravis, sest kinnitumise ebaõnnestumine on väga tihti põhjus, miks rasedus hoolimata munaraku viljastumisest ei alga, kirjutas Postimees.

Vaid umbes ühel kolmandikul kordadest, mil kas loomulikul teel munajuhas või katseklaasis viljastatud munarakk jõuab emakasse, õnnestub sellel kinnituda emakaseinale ja hakata edasi arenema uueks inimolevuseks. Eriline pudelikael on see kehavälise viljastamise puhul, mis on niigi kallis ja meditsiiniliselt keeruline protseduur.

Embrüo kinnitumist saadab embrüo ja emaka geenide ning valkude tihe suhtlus, mille kaardistamisest loodavad teadlased nüüd paremat arusaamist, mis siis täpselt nendel kahel kolmandikul juhtudel viltu läheb. «Sellist tüüpi tööd võimaldavad mõista, miks teatud juhtudel embrüod kinnituvad ja algab rasedus, teistel juhtudel mitte,» selgitas uurimuse üks autor, Tartu Ülikooli reproduktiivmeditsiini professor Andres Salumets.

Ajakirja Molecular Endocrinology jaanuarinumbris ilmuv artikkel kaardistas esmakordselt kõikide embrüo kinnitumisega seotud geenide aktiivsuse, nii embrüo kui ka emaka limaskesta poolel. Samuti uuriti, kuidas mõlema poole valgud protsessi käigus omavahel suhtlevad. «Meie ülesanne oli leida umbes 2,5 miljoni signaali seast valgusüsteeme, mis aitaksid mõista raseduse varajast käiku,» rääkis uurimuse bioinformaatilise poole läbi viinud, Kanadas Toronto ülikoolis töötav Jüri Reimand. «See sarnaneb heinakuhjast nõelte otsimisega.»

Ootuspäraselt leidis uurimus sadu aktiivseid geene ning valkude seostumisi. Ent sellest andmemassiivist kerkisid esile siiski mõned olulisemad geenid ja valgud, millest mõne roll embrüo kinnitumisel oli juba varem teada, teised aga üllatasid. «Bioinformaatika ja statistiliste mudelite abil leidsime sellest infomassist umbes 400 valku sisaldava võrgustiku, millel on tõenäoliselt oluline roll embrüo ja emaka vahelises interaktsioonis,» lisas ta.

«See on selles suhtes väga huvitav töö, et seda tüüpi lähenemist ei oldudki varem kasutatud, ka mitte teiste bioloogiliste mehhanismide ja haiguste puhul,» tõi Salumets välja kasutatud meetodi uudsuse.

Kuna embrüo kinnitumist juhtivas geenide ja valkude orkestris on palju liikmeid, võib nii mõndagi viltu minna. «Kui ravi ebaõnnestub ja embrüo ei kinnitu, võib see põhjus suure tõenäosusega olla väga erinev,» märkis Salumets. «Üldiselt hakkab välja kujunema üldpilt, missugused geenid või geenirajad seostuvad naisepoolse viljatusega,» tõdes ta.

Kuid geenide ja valkude kaar­distamine annab võimaluse leida tulevikus igale naisele sobivaim raviviis, näiteks emaka limaskesta koeproovi analüüsi alusel, lisas ta. «Palju räägitakse personaliseeritud meditsiinist – ma arvan, et see hakkab kehtima ka lastetuse ravimisel.»

Salumetsa sõnul töötab Tartus asuv Reproduktiivmeditsiini Tehnoloogia Arenduskeskus ka veretestidega, mis aitavad ennustada, missugune on emaka limaskesta kvaliteet. «On teada, et naise tõenäosus rasestuda kõigub väga palju tsüklist tsüklisse ka viljakate naiste puhul. Sellisel juhul on võimalik otsida naisele sobilikku menstruaaltsüklit, kus rasestumise tõenäosus on kõige suurem. Sama infot saab kasutada ka lastetuse ravi tulemuste parandamisel.»

Salumetsa kinnitusel jätkab töörühm embrüo arengu jaoks oluliste geenide uurimist. «Esimese töö käigus püüdsime kaardistada üldise maastiku, järgmise sammuna püüame läheneda üksikute molekulide kaupa,» ütles ta.

«Koostasime kogumiku umbkaudu sajast põnevast hüpoteesist, mille detailsem uurimine võib viia arenguteni personaalse meditsiini valdkonnas,» sõnas Reimand.

Teadlaste rühm, kuhu kuulusid ka Rootsi ja Soome spetsialistid, kasutas Rootsis viljatusravist üle jäänud ja teadusele annetatud embrüoid. Töö põhiautorid olid Jüri Reimand ja praegu Hispaanias Granada ülikoolis töötav Signe Altmäe.

Viimatisel Euroopa viljatusravi aastakonverentsil, mis Salumetsa sõnul on maailmas üks olulisemaid inimese reproduktsiooni ja lastetusravi puudutavaid konverentse, võitis kõnealune uurimus postrite sessioonil teadustööde auhinna.

Rasestumine sarnaneb põletikuga

Embrüo kinnitumist uurides vaatlesid Eesti teadlased esimestena maailmas molekulide tasandil lähemalt, kuidas embrüo emakaseina külge kinnitub, ning leidsid sarnasusi organismi teiste protsessidega.

«Tundub, et embrüo kinnitumine sarnaneb väga palju sellega, kui koes tekib põletikuline protsess,» märkis TÜ professor Andres Salumets.

«Paljud valgulised interaktsioonid sarnanevad põletikulise protsessiga, kus vere valgelible väljub veresoonest ja liigub koesse,» selgitas ta.

«Sarnased molekulid on ekspresseeritud ka embrüo pinnal, kui ta pärast emaka limaskestale kinnitumise faasi siirdub emakaseina sisemusse,» rääkis Salumets. «See asjaolu lihtsalt kinnitab teooriat, et loodus kordab samu motiive eri kohtades,» sõnas Salumets.

«Inimese bioloogia kasutab samu motiive erinevates kudedes sarnaselt,» märkis ta.

• Tweet