EPL: Me äärmuste suvi

Kuigi teaduslikult ei ole võimalik tõestada (ega ka ümber lükata), et globaalne soojenemine on põhjustanud mingi kindla äärmusliku ilmastikunähtuse, võime ometi öelda, et ülemaailmne soojenemine muudab need nii sagedasemaks kui ka rängemaks.

Juba nädalaid on Venemaa kõige hullema kuumalaine haardes, millega on kaasnenud arvatavalt tuhandeid ohvreid. Põua ja kuumuse tõttu väljus kontrolli alt üle poole tuhande metsa-põlengu, lämmatades Moskvat suitsuga ja ähvardades ka mitut tuumarajatist. Venemaa valitsus on keelanud viljaekspordi, maailmaturul vilja hind tõuseb.

Samal ajal on Pakistani tabanud ootamatud üleujutused, mis on tapnud üle 1000 inimese ja mõjutanud ka miljonite teiste elusid. Hiinas on üleujutused tapnud samuti üle 1000 inimese ja hävitanud üle miljoni kodu. Väiksemal skaalal on ka mitu Euroopa riiki, näiteks Saksamaa, Poola ja Tšehhi, kannatanud üleujutuste käes.

Samal ajal on globaalsed temperatuurid olnud viimase 130 aasta kõrgeimad. Arktika merealade jääkate saavutas juunis keskmiselt kõige madalama juunikuu taseme. Gröönimaa küljest murdus juulis ja augustis kaks suurt jäälahmakat. Kas nende sündmuste vahel on mingi seos? Vaadeldes iga nähtust eraldi, ei näe me veel nende põhjustajat, nii nagu ka ühest filmikaadrist ei saa tuletada kogu filmi sisu. Kui läheneda nähtustele laiemalt, kasutades füüsikast tulenevat loogikat, avaneb meie ees avaram pilt.

Viimasel kümnendil on toimunud palju ekstreemseid sündmusi. 2003. aasta kuumalaine põhjustas Euroopas 70 000 surmajuhtu. 2005. aasta orkaanide hooaeg oli rekordiline, see hävitas New Orleansi ja purustas tormide rekordi nii tormide esinemise sageduses kui ka intensiivsuses.

2007. aastal möllasid Keekas ootamatud metsatulekahjud, mis peaaegu oleksid hävitanud antiikse Olympia. Ja Loodeväil Arktikas muutus esimest korda teadaolevas ajaloos jäävabaks. Eelmisel aastal sai pärast pikka põuda ja kuumalainet tekkinud Austraalia metsapõlengutes surma üle saja inimese.

See trobikond äärmuslikke sündmusi võiks olla lihtsalt ebatavaline halva õnne jada. Kuid see on väga ebatõenäoline. Hoopis tõenäolisemalt on selle põhjustanud soojenev kliima.

Ilm sõltub energiast. Viimase saja aasta suurim muudatus maakera energiabilansis on toimunud atmosfääri kogunenud kasvuhoonegaaside mõjul, mis takistavad soojuse eraldumist kosmosesse. Fossiilsete kütuste põletamisest on atmosfääris praegu kolmandiku võrra rohkem süsinikdioksiiidi kui kunagi varem viimase miljoni aasta jooksul.

Rohkem vihma, rohkem põuda

Päikese muutlikkusest tingitud muutused planeedi energiabilansis on vähemalt kümme korda väiksemad ja need liiguvad ka teises suunas: alates 1970-ndatest, mil satelliitide abil mõõtma hakati, on päike viimastel aastatel olnud „tuhmim”. Seega, kui leiab aset ootamatu ja ekstreemne ilmastikunähtus, siis on loomulik, et peamiseks kahtlusaluseks on viimase saja aasta suurim atmosfääri muutus, mille on põhjustanud inimene.

Tõsiasja, et kuumad ilmad muutuvad sagedasemaks ja ekstreemsemaks, on lihtne mõista. Ka suured vihmasajud muutuvad soojemas kliimas sagedasemaks ja intensiivsemaks, kuna lihtne füüsika reegel ütleb: soojem õhk kannab rohkem niiskust. Kui temperatuur tõuseb ühe kraadi võrra, siis suureneb vihma võimalus 7%. Ka põua-oht suureneb soojenemise ajal, sest isegi kui vihmasajud ei vähene, kuivatab suurem aurumine mulda.

Süsinikdioksiidi efekt võib põhjustada ka muutusi atmosfääri tsirkulatsioonis, see võib ühes piirkonnas tuua kuumalaineid, põuda või vihma, vähendades neid samal ajal mõnes teises kohas.

Selle suve sündmused näitavad, kui haavatav on ühiskond äärmuslikest ilmaoludest. Kuid see, mida me praegu näeme, on toimunud ainult pärast 0,8-kraadilist ülemaailmset soojenemist. Kiire ja otsustava tegutsemise abil saame veel piirata globaalset soojenemist nii, et see ei ületaks kaht kraadi. Olgugi et seegi nõuab pingutusi kohanemaks äärmuslike ilmastikuolude ja tõusva merepinnaga.

Kui tegevus jääb loiuks, umbes selliseks, mida valitsused lubasid eelmise aasta detsembri Kopenhaageni kliimakohtumisel, liigume 3–4-kraadise soojenemise kursil. See aga viib ühiskonna ja ökosüsteemid kohanemisvõime piirile. Ja kui me ei tee midagi, võib planeet selle sajandi lõpuks soojeneda 5–7 kraadi võrra ja edaspidi veelgi rohkem. Teadlikult seda teed mööda liikuda oleks lausa hullumeelsus.

© Project Syndicate 2010

Tõlkinud Mikk Salu

• Tweet