ÕL: Alar Karis: Kust sai sebra oma triibud?

"Kuidas jõuab peas toimuv elektrilaengute möll nii kaugele, et ühel hetkel me paneme silmad kinni ja unistame?" küsib Tartu Ülikooli rektor Alar Karis. Küsib retooriliselt, sest inimese teadvuse uurimises pole viimase 200–300 aasta jooksul väga suurte sammudega edasi liigutud. Teine asi, mis puhkusel viibivat rektorit vaevab, on küsimus, kust sai sebra oma triibud. Võib-olla hakkab arengubioloogia professor Karis seda kunagi veel ise uurima, kirjutas Õhtuleht.

Kes võidab jalgpalli MMi?

Ma loodan, et Holland. Ma olen Hollandis üksjagu tööd teinud ja hoian talle pöialt.

Ma ei jälgi jalgpalli pidevalt, aga ma vaatasin ka eelmist MMi lõppfaasis. Emotsioon, mis tuleb siis, kui asi läheb pingeliseks, pakub mõnikord tunduvalt rohkem kui konkreetne mängujoon murul.

Aga ma mõtlen mängu ajal ka teisi mõtteid. See on ikka nii: kui professor läheb puhkusele ja vaatab mererannas naisega loojangut, siis ta tegelikult mõtleb ikka teadusest, mõtteid peast ära ei saa.

Mis toimub rahvusvaheliselt eduka teadlase peas, kui ta lahkub oma põneva uurimis- ja katsepõllu juurest, et hakata administreerima ning juhtima tuhande töötajaga organisatsiooni, kus on kümme tuhat probleemi ja intriigi?

See sõltub inimesest. Kui vaadata minu karjääri, siis ma olen iga natukese aja tagant vahetanud teadusvaldkondi. Ilmselt mu loomus tahab midagi uut.

Ühel hetkel pole geenid enam nii huvitavad kui inimeste vaatlemine: kuidas nad käituvad erinevates situatsioonides. Ma ei taha öelda, et teen praegu rektorina teaduslikku katset, aga uudishimu teha midagi uut ja teistmoodi on olemas.

Ja rektoriks saamine ei käinud nii, et ma kirjutasin avalduse: "Palun mind..." Ikka on tulnud ettepanek kelleltki, kes on arvanud, et ma võiks olla näiteks hea bürokraat.

Mingi hetk esineb keegi arvamusega, et te võiks olla väga hea poliitik?

Ma arvan, et ma ei oleks hea poliitik.

Aga ettepanekuid on tehtud?

On tulnud ettepanek hakata juhtima näiteks Tartu linna.

Miks te ära ütlesite?

See võib kõlada arrogantsena, aga ma arvan, et Tartu Ülikooli mõju ja roll on suurem kui ühe linna oma. Nii Eestis kui maailmas tervikuna. Ma kindlasti ei alahinda linnapea rolli, aga see pole võrreldav ülikooli rahvusvahelise mastaapsuse ja mõjuga.

Millega Tartu Ülikool paari kuu pärast algaval õppeaastal üllatab?

Kas me oleme igal aastal üllatanud?

Eelmise aasta avaaktusekõnes rääkisin ma pigem murest meie ülikoolide konkurentsivõime pärast. Mainisin võimalikku langemist mudaliigasse, mis tekitas kolleegide seas probleeme: "Võib-olla Tartu Ülikool langeb mudaliigasse, meie küll ei lange!" Aga ma arvan, et Eesti kõrgkoolidel on konkurentsivõimega tõsine probleem ja sellega tuleb tegelda.

Ma ei räägi teadusest, teadus ei ole halvas seisus. Kõik harud pole küll kõige paremad, aga meil on maailmas täiesti arvestatavaid tippe.

Kuid selles, kuidas viia kõige parem teadmine ja teave tudengini, on meil väike vahe sees. Kõik õppejõud annavad küll tõenäoliselt oma parima, aga õpetamine on jäänud teaduse kõrval pisut fookusest välja. Sellele tuleks rohkem keskenduda.

Pigem tuleks jätta mõni professor valimata, las ta jääb dotsendiks, lektoriks – aga ta oleks väga hinnatud kui hea õppejõud!

Õppejõud ei ole täna enam loengupidaja, loeng on üks osa teadmiste edasi andmise paketist. Paljude ülikoolide väga head õpetlased on oma materjalid üles pannud ja seda kõike saab vabalt rakendada.

Selle peale öeldakse, et interneti andmebaasid ei asenda loengut. Muidugi ei asenda! Nii nagu ei asenda nõelravi kirurgiat. Aga tänapäeval tuleb neid meetodeid kombineerida, et jääks rohkem aega olla tudengiga kontaktis. Ei ole mõtet korrata loenguid, mis on kuskil paremini räägitud. Õppejõu asi on vahendada tudengile maailma parimat teavet, ta ei pea seda üle või ümber rääkima.

Ja arusaadavalt on ka õppejõul pinge, sest ta teab, et noor inimene, parimad noored – auditooriumis on meil rahvast igasugust – võib haarata seda vabalt kättesaadavat teavet kohe ja esitada talle kui õppejõule küsimusi, millele ta vastust ei tea.

Miks on auditooriumis igasugust rahvast?

Kõrgkoolid üle maailma on olukorras, millega ei osata praegu midagi peale hakata.

Massiharidus ei tähenda seda, et rahvas läheb lollimaks – ülikooli seinte vahel ei saa lollimaks minna. Probleem on selles, et tipud nivelleeritakse ära – nad viiakse keskmise taseme poole tagasi. Või nad hakkavad otsima endale mingeid muid väljundeid ülikoolides, kus neile pööratakse rohkem tähelepanu.

Te väidate, et praegu tegeleb õppejõud pigem nõrgaandeliste järeleupitamise, mitte andekate edasiaitamisega?

Nõrgaandeliste pärast ei peakski ehk muretsema – kui ta kukub välja, otsib endale teise tee elus. Aga keskmisele orienteerumise – massid on ju keskmised –vastu tuleks midagi ette võtta. Et andekamad ülikoolis ei pettuks. Et olümpiaadide võitjad ei pettuks, kui neile hakatakse rääkima asju, mida nad niikuinii teavad.

Kui andekal huvi kaob, võib ta otsustada, et ei õpi aastakese üldse, ja see on väga ohtlik tee. Andekad on sageli loomult laisad ja kõrvaltee leidmine on neile käega katsuda.

Kui palju tunnevad teie õppejõud end ahistatuna seetõttu, et osa tudengeid õpib tasulistel kohtadel? Seda võib ju tõlgendada nii, et õppejõust on saanud teenuse osutaja nagu müüja või turvamees.

"Klient" ja "teenus" on kindlasti sõnad, mis ei meeldi ühelegi õppejõule. Ja need kaasnevadki sellega, et me püüame masse harida ühtlaselt kõigis kohtades.

Loomulikult on massiharidust vaja. Eelmisel sajandil räägiti ju gümnaasiumist samamoodi: kas kõik peavad saama gümnaasiumihariduse? Täna oleme sama probleemi ees kõrgharidusega.

Kõrgharidus on siin, et siia jääda, küsimus on, mis sellega peale hakata. Kas teeme valdkonnad, kus on sissesaamiseks selgelt kõrgemad kriteeriumid ja masside harimine jääb, ütleme, kolledžite tasemele, kus lävendid ja kõrgkooli roll on teistsugune? Just erinevate õppeasutuste rollimääratlus on meil praegu tegemata.

Eestis on praegu liiga palju kõrgharidust tunnistavaid diplomeid väljastavaid...

...institutsioone? Üle kolme-kümne on neid praegu küll.

Teie arvates peaks Eestis olema vähemalt üks sellest massist selgelt erinev ülikool, mis tegeleb tippude harimise ja edasiaitamisega?

Kindlasti peavad ülikoolid ja riik toetama tippe. Me võime uurida ka Antarktikat või kosmost – mis sest, et Eestisse iialgi kosmodroomi ei tule – kui me suudame neis valdkondades uurida midagi parimal viisil maailmas. Ja me suudame!

Tuleb leida Eesti riigi ja ülikoolide omapära, sest ellu jäävad need, kes erinevad.

Kui me suudame Tartu Ülikoolis selgelt defineerida, milles me oleme tugevad, hakkab see teave levima – koos arvamusega, et kui ülikool on mõnel konkreetsel ala väga tugev, küllap annab ta head haridust ka teistel aladel. Ülikoolidel on vaja teha sel teemal natuke ajugümnastikat.

Küsimus ei ole ülikoolide arvus, küsimus on selles, millega miski institutsioon tegeleb. Praegu on ülikooli astujad segaduses. Ka tänavuses vastuvõtus tunnistavad noored, et mis siis, kui nad ei saa sisse Tartu Ülikooli – siis lähevad nad mujale. Ja seda räägitakse erialadel, kus on vestlusvoorud ja konkursid, mitte et sa pääsed ülikooli riigieksami tulemusega.

See suhtumine ei ole päris õige, see tähendab, et inimesel ei ole selget sihti, mida ta tahab. Ka ülikoolidel on palju ära teha: otsustada, mida õpetada ja kuidas. Tudengid on segaduses, sest kõik kõrgkoolid on muutunud väga sarnasteks.

Siin me jõuame 3+2 süsteemini. See süsteem tähendabki, et pärast kolmandat aastat saab natuke modifitseerida oma tulevast haridusteed: kas minna sama teed mööda edasi või teha mingeid kõrvalhüppeid.

Teie olete paljukirutud kolmeaastase bakalaureuseõppe ja sinna otsa tuleva kaheaastase magistriõppe poolt?

Mina olen süsteemi poolt, mis annab ülikooliõpinguid kokku vähemalt viis aastat.

Kõrgharidus algab magistrikraadist?

Ma arvan küll! Küsimus ei ole 3+2-s. Küsimus on selles, et me ei ole kaheksa aasta jooksul, mil see süsteem kehtib, vaadanud läbi kunagi kiirustades koostatud õppekavasid.

Praegu kurdetakse: "Minu keskpärasuses on süüdi 3+2 süsteem." Ei ole! Seda on võimalik muuta.

Seda on võimalik muuta samasuguseks nagu Soomes: sa saad kätte oma kolme ülikooliaasta läbimise diplomi ja jätkad õpinguid, ilma et keegi puhuks aulas fanfaare. See on meie rahvuse eripära, et juba lasteaia lõpetamine on vägev pidu.

Siin on võimalus teha mõnedes valdkondades bakalaureuseõppeks neli aastat, ja sinna otsa aasta magistriõpet.

Aga meie ei ole paindlikud, kuigi me peaksime arvestama sellega, mis toimub ümberringi. Mida arvavad meie noored, kes vaatavad: ahah, siin ma pean õppima neli aastat, aga Helsingi Ülikoolis saaks ma sama diplomi kätte kolme aastaga.

Mis ülikoolidega Tartu Ülikool lähikümnendil liitub?

Siin saaks igasugu mõttemänge mängida... No kõigiga sobiks, tehnikaülikooliga pole ehk mõtet, kuigi tehnika on siit omal ajal 1930ndate lõpus Tallinna viidud. Aga pigem pole küsimus selles, kellega. Küsimus on – kas sel on mõtet? Kui suureks peaks siis Tartu Ülikool minema?

Saaks ja tuleks teha alliansse teiste Euroopa ülikoolidega, praegu ju luuakse koguni transatlantilisi alliansse – Suurbritannia ja Ameerika ülikoolid on istunud maha ja arutanud, mida nad koos suudaks paremini teha.

Meil Eestis on ju samad koostöökavad koostatud, aga elu on näidanud, et meil on tõenäoliselt lihtsam teha koostööd Läti ülikooliga, kui liituda või luua alliansse Eesti sees. Muide, ärme unustame, et Läti ülikool loodi 90 aastat tagasi ja veel hiljuti oli Läti haridusministeeriumi koduleheküljel selgelt öeldud, et Läti kõrgharidus pärineb Tartu Ülikoolist.

Läti poole tuleks vaadata pigem selles kontekstis, et tuua sealt mõned õppejõud siia õpetama ja tudengid siia õppima.

Muide, me käisime Lätis messil ja huvi Tartu Ülikooli vastu oli väga suur. Seal tehtud küsitluse järgi arvasid paljud, et Tartu Ülikool kuulub maailma 100 parema hulka. Nii et väljastpoolt paistame teinekord palju paremad välja, kui tegelikult oleme. Aga no reitingud näitavad täpselt seda, mida mõõdetakse, neid ei maksa üle hinnata.

Tartu Ülikooli kuulsatest teadlastest saab aimu, kui vaadata Tartu kaarti. Pakkuge palun praeguse professorkonna seast moodsa linnaosa jagu tänavanimesid!

Siin on nüüd üks asi see, et ülikoolid elavad oma surnud professoritel.

Teine asi – kas me tahame papist ja küprokist majade tänavatele väärikaid nimesid? Las nad olgu siis Papi ja Küproki. Tänapäeva ehituskunst on selline, et... las majad elavad kah natuke aega ja näitavad, et nad püsivad. Siis on võimalik anda neile väärikate inimeste nimed.

Kuhu teie lähete Tartu Ülikooli rektori koha pealt edasi? Eelmised kaks rektorit – Jaak Aaviksoo ja Peeter Tulviste – on nüüd poliitikas.

Saab minna ka tagasi – minu hea kolleeg Jüri Kärner tuli rektori kohalt minu töörühma –, aga tuleb leida endale mingi nišš. Mida vanemaks sa saad, seda rohkem huvitavad sind teised küsimused. Sind ei huvita enam, kuidas funktsioneerib konkreetne geen, vaid küsimused, miks on sebra triibuline.

Hea kolleeg Scott Gilbert uurib, kust sai kilpkonn kilbi. See on evolutsioonilise arengubioloogi seisukohalt väga huvitav küsimus. Ja me ei mõtle iga päev selle peale.

Täna me teame, et inimene ei erine väga palju vihmaussist, aga miks me areneme siis selliseks, nagu me oleme? Miks inimesel kaovad arengu käigus lõpused ära?

Mind on hakanud huvitama teaduse ja kunsti, geneetika ja kunsti seosed.

Juba Pirogov tunnistas, et oma kuulsaid anatoomiaatlase jooniseid tehes loovutas ta vahel tõe kunsti heaks ehk joonistas asju veidi kunstipärasemaks.

Geneetikas saab kah kunsti teha: teha kunsti pärast transgeenne jänes, kes särab UV-valguses roheliselt ja hüppab kunstisaalis ringi. Kuid kas genoomi tohib muuta kunsti pärast? Siin ei ole must-valget vastust.

Kui tihti te kirikus käite?

Ma olen agnostik. Ma hindan kiriku olemasolu ja saan tema vajalikkusest aru, aga ma ei ole usklik.

Muidugi ma vahel vaikimisi palun, et asjad läheks nii, nagu mulle meeldiks.

Ma ei tea, kust ma seda kuulsin, et kui minna läbi silla alt, mille peal sõidab parajasti rong, siis tuleb midagi soovida ja see läheb täide.

Katsetate?

Katsetan ikka. Ma muidugi unustan selle soovi kohe ära. Aga sel hetkel, kui ma Riia tänaval silla alt läbi sõidan ja Valga rong on sillal, siis ma ikka midagi soovin.

Aga kui sa midagi soovid, siis sa ju teed ka midagi selleks, et see täide läheks. Enne, kui sul rong pea kohalt üle sõidab, oled sa juba väga palju teinud, et su soov õnnestuks. Palju rong seal rolli mängib, on omaette küsimus.

• Tweet