PM: Jaapanlased ilmutavad aafriklastest väiksemat meelekindlust

Novaator Skype: novaator@ut.ee

Loe kommentaare (0) Samal teemal (1)

Tartu Ülikooli isiksusepsühholoogid on leidnud osalise teadusliku seletuse Lev Tolstoi «Anna Karenina» avalausele «Kõik õnnelikud perekonnad on üksteise sarnased, iga õnnetu perekond on isemoodi õnnetu».

Tartu Ülikooli isiksusepsühholoogide üks põnevaid töövahendeid kannab nime EE.PIP-NEO. See on test, mille abil saab määrata inimese iseloomujooned viie isiksuseomaduste rühma põhjal: meelekindlus, emotsionaalsus, neurootilisus, avatus ja sotsiaalsus. Testi koostamisel on eeskuju võetud teiste riikide samalaadsetest testides, kirjutas Tartu Postimees.

Testi mõttekust kinnitab näiteks see, et mõõdetud omaduste põhjal saab leida vastuse küsimusele, kuidas on seotud isiksuseomadused ja vaimne võimekus. Kuna erineva võimekusega inimesed täidavad teste erinevalt, võib tulemuste võrdlus viia petlike järeldusteni. Seetõttu on äärmiselt tähtis, et küsimustik oleks lihtne ja selgesti mõistetav igaühele. Seda on ka EE.PIP-NEO puhul silmas peetud.

Isiksuseomaduste põhjal on võimalik teha prognoose inimeste toimetuleku kohta erinevates eluvaldkondades. Nii võib iseloomujoonte põhjal ennustada, kui hästi saab inimene tööl hakkama, kui õppimisvõimeline ta on, kuidas ta oma tervise eest suudab hoolt kanda, kuidas teiste inimestega suhelda – kuni selleni välja, kui kaua inimene elab.

Targad on targad isemoodi

Tartu Ülikooli psühholoogiainstituudis töötav René Mõttus on koos kolleegidega uurinud inimeste isiksuseomaduste struktuuri.

On oletatud, et vähem võimekatel inimestel on justkui isiksuseomadusi vähem ja nende isiksusestruktuur on lihtsakoelisem. «Selle järgi tuleks justkui välja, et kõik rumalad inimesed on rumalad ühtemoodi ja kõik targad on targad isemoodi, sest nende puhul on erinevaid rollimängivaid isiksuseomadusi rohkem,» märkis Mõttus.

Sellest ka põhjendus, miks õnnelikud inimesed võiksid olla õnnelikud ühtmoodi ja kõik õnnetud inimesed õnnetud omal moel.

Samas tõi Mõttus välja, et oluline vahe on, kas lasta isiksuseomadusi mõõta inimesel endal või võtta kõrvale ka uuritava persooni lähedaste-tuttavate arvamus tema kohta.

Õnneks on nende kahe informatsiooniallika võrdlemisel leitud, et inimese enda hinnang oma isiksuseomadustele ning lähedaste arvamus selle inimese kohta langevad üldiselt suuresti kokku. Selliseid uuringuid on tehtud paljudes riikides ning tulemused kalduvad olema samad.

Meelekindlad etiooplased

Huvitavad erinevused tekkisid uuringutulemustes siis, kui paluti kirjeldada hüpoteetilist oma riigi kodanikku, näiteks tüüpilist eestlast. Rahvuslikud stereotüübid kirjeldavad tüüpilist eestlast kui introvertset ja aeglast, sakslased on jällegi väga punktuaalsed ja jaapanlased äärmiselt kohusetundlikud ja töökad.

Kui aga näiteks eestlastel paluti kirjeldada mõnd konkreetset inimest, selgus, et tegelikult peavad eestlased oma rahvuskaaslasi päris ekstravertseteks ja rõõmsameelseteks. Teiste rahvuste sarnaste näitajatega võrreldes on eestlased isegi üle keskmise ekstravertsed.

Kui venelased pidid kirjeldama stereotüüpseid rahvuskaaslasi, pidasid nad neid väga avatuiks. Konkreetseid inimesi kirjeldades aga selgus, et venelased on pigem keskmisest suletumad.

Isiksuseomaduste rühm, mis kätkeb endas enesedistsipliini, kohusetunnet, korralikkust, sihi- ja tahtekindlust, on isiksusepsühholoogidel kokku võetud meelekindluse alla.

Rahvusstereotüübi kohaselt võiks arvata, et kõige töökamad ja kohusetundlikumad inimesed elavad Jaapanis, uuringud on aga näidanud, et sealsed inimesed peavad ennast kõige vähem meelekindlateks. Jaapanlastele järgnevad vähese meelekindluse poolest šveitslased, sakslased ja rootslased.

Kõige meelekindlamad inimesed elavad aga Kongos, Etioopias ja Zimbabwes.

Hilinemine on suhteline

Need tulemused on suuresti risti vastupidised rahvuslikele stereotüüpidele. Niisamuti nagu on uurijate ootustele vastupidised ka riigi keskmiste isiksuseomaduste seosed sisemajanduse koguprodukti ja teiste riigi edukuse näitajatega.

«Kui me võtame üksikisikute tasandilt, siis mida suurem on meelekindlus, seda paremini inimesel elus läheb: ta teenib rohkem raha, tal on parem tervis ja nii edasi,» ütles Mõttus.

Kui aga võtta maade kaupa, siis seal, kus inimesed hindavad end meelekindlamateks, on neil lühem eluiga, nad joovad ja suitsetavad rohkem ning esineb ka enam õnnetusi ja korruptsiooni.

Üks seletus, miks on meelekindluse määra ja ühiskonna elukvaliteedi näitajate vahel ebaloogilisena tunduv suhe, peitub selles, et erinevates kultuurides võrdlevad inimesed end erinevate normidega.

Näiteks jaapanlased võrdlevad ennast kõrgema normiga kui  etiooplased. Kui see on nii, siis annabki maade keskmiste isiksuseskooride kõrvutamine meile väära pildi.

Ühes kultuuris elavad inimesed võrdlevad end ehk samade normidega ning nii on nende enda kohta antud hinnangud võrreldavad. Erinevates kultuurides elavate inimeste enesekirjeldused aga ei pruugi olla võrreldavad. See on kultuuriti võrdleva psühholoogia keskne, aga siiani korralikult lahendamata probleem.

Normidest erinevalt arusaamine paistab erinevate kultuuride vahel välja mujalgi. Näiteks võrdlesid psühholoogid ameeriklaste, marokolaste ja eestlaste arusaama õigel ajal kohtumisele jõudmisest.

Ameeriklastel on n-ö lubatud hilinemise aeg lühem kui eestlastel. Marokolastel on see aga märkimisväärselt pikem.

Asjas selguse saamiseks käivitasid Mõttus ja tema kolleegid hiljuti uurimuse, mis hõlmab 19 üle maailma paiknevat kultuuri. Erinevate kultuuride inimestel palutakse hinnata identsetes lühitekstides kirjeldatud hüpoteetiliste inimeste meelekindluse eri tahke.

Kui hinnangutes on süstemaatilised kultuuridevahelised erinevused, oleks paradoks otsekui võluväel lahendatud. Esialgsed tulemused näitavad paraku, et olukord on keerulisem.

«Suur viis»

Üks n-ö suurest viiest isiksuseomadusest on neurootilisus, millega üldiselt võiks seostada ärevat ja ebakindlat inimest.

Neurootilisus üldiselt ennustab halvemat tervist ja kehvemat toimetulekut koolis ning tööl, võttis Mõttus kokku. Neurootilised inimesed kipuvad palju muretsema, mistõttu võib see mõjuda ka nende tervisele. Sellest on psühholoogid järeldanud, et neurootilised inimesed on sageli põduramad.

Kui aga keskmisest enam neurootiline inimene on samal ajal näiteks ka keskmisest enam meelekindel, võib ta olla vägagi terve ja sealjuures väga edukas tööl ja õpingutes, selgitas Mõttus.

Neurootilised inimesed muretsevad enam oma tervise pärast ning meelekindlus tagab selle, et nad pöörduvad tervisehäirete korral õigel ajal arsti juurde.

Avatus on isiksuseomadus, mis aitab inimesel loominguliste ülesannetega kergemini hakkama saada. Mida avatum on inimene, seda enam oskab ta fantaseerida, emotsioone tajuda ja kunsti luua. Avatud inimesed on tihti ka sallivamad ning oskavad paremini näha asjade põhjuse-tagajärje seoseid.

Sotsiaalsus aitab aga kergemini teiste inimestega suhtlemisel ning see tuleb üldiselt enamikus eluvaldkondades kasuks.

EE.PIP-NEO testi abil saavad inimesed tagasiside selle kohta, millised on nende isiksuseomadused, ning oskavad nii end analüüsida ja vajaduse korral muuta.

René Mõttuse sõnul on tavatingimustes umbes 50 protsenti inimeste isiksuseerinevustest omistatav pärilikele teguritele, ülejäänu aga keskkonnateguritele. Seega vähemalt teoreetiliselt peaks muutumisruumi olema.

Arusaam, nagu mõjutaks lastetuba inimese kogu tulevast elu, on Mõttuse sõnul veidi ajast maha jäänud. Kodu mõju isiksusele ja võimetele on märgatav lapseeas. Suuremaks kasvades see väheneb, kuna inimese vabadus loomuomaselt käituda suureneb.

Enamiku kodunt kaasa saadud käitumismudeleid unustavad inimesed üsna pea ära. Rohkem jäävad käitumismustritesse aga need kogemused, millesse inimesed on iseseisvalt sattunud. Nii võib oletada, et näiteks ülikooliajal omandatud kogemused mõjutavad meie käitumist enam kui lapsepõlvetraumad.