PM: Teadlased otsivad eestlaste «Peeter Paani» geeni

Tartu geeniteadlased loodavad vastuse leida küsimusele, mis on nende eestlaste saladus, kes hoolimata suitsetamisest ja konjakipruukimisest elavad ikkagi vanemaks kui 90 aastat.

Tartu Ülikooli molekulaar- ja rakubioloogia instituudi biotehnoloogia õppetooli doktorant Riin Tamm on vaid 28-aastane, aga tunneb huvi just selle vastu, miks ja kuidas ühed inimesed elavad vanaks, teised aga mitte, kirjutas Postimees. «Geenidega tegelemine tundus minu jaoks kauge, et mis, kus ja kuidas asjad toimivad,» räägib inimesegeneetik, miks ta just geeniteaduse kasuks otsustas.

Pikaealisuse geeni otsingutel meeldiks Tammele enim otsida seda, miks tema vanatädi elus nii hästi vastu on pidanud.

«Ta on 95-aastane, aga tema vererõhk on nagu noorel tüdrukul. Mind huvitabki, miks talle pole ükski haigus külge hakanud,» ütleb teadlane. See on ka üks eestlaste pikaealisuse ja vananemise geneetika uuringute põhiküsimusi.

Suur võrdlusbaas

Et pikaealisuse geenide uuringut üldse läbi viia, on vaja sadade inimeste DNAd ja ilma Eestisse loodud geenivaramuta ei saaks esmakordne pikaealisuse geeni uuring üldse toimudagi. Varamust kasutavad teadlased uuringuks 500 naise DNAd, sest naiste geenid on elujõulisemad ja seetõttu paremad uurida.

Uuritavate vanus algab 85. eluaastast. Nüüdseks on analüüsidega juba algust tehtud ja esimesed tulemused peaksid selguma paari kuu pärast.

Tamme sõnul võtavad teadlased inimeselt geneetilise markeri ehk ühe osa tema DNAst. Sealjuures võrdlevad nad seda 700 000 teise geneetilise markeriga, otsivad sarnasusi ja erinevusi, võtavad arvesse haigusi, mida analüüsitav on põdenud, ning püüavad leida, kas sellel on midagi tegemist inimese geenide omapäraga või mitte.

Uuringute ja otsingute käigus soovivad Tamm ja tema kaasteadlased saada vastuseid näiteks sellele, miks üks inimene haigestub Alzheimeri tõppe ja teine mitte. Samuti sellele, miks ühel inimesel on südame-veresoonkonna haigused ning teine küll sööb palju magusat ega pööra oma tervisele kuigi suurt tähelepanu, aga ikkagi elab kaua.

Pikaealiste kantsi otsimas

«Soovime vastust saada sellelegi, millised on need mehhanismid, mis haigusi ära võiks hoida,» selgitab Tamm. Et tulemusi võrrelda, koostavad teadlased noorematest inimestest kontrollgrupi.

«Eakamatel inimestel pole geenivaramus nende vanemate informatsiooni, aga nooremate puhul saame nende genoome võrrelda ka nende vanematega,» räägib Tamm. «Äkki leiame mingisuguseid erinevusi. Ja kui leiame, siis alles õige teadustöö lahti läheb.»

Tamm mõistab, et pikaealisus ei sõltu ainult geenidest, vaid ka keskkonnast, kus inimene elab. Seepärast tuleb tähelepanu pöörata sellele, kuidas elas inimene noorena – kus ta sündis ja kas tal oli lapsena piisavalt süüa.

«Näiteks maailma vanim naine elas 122-aastaseks, aga sealjuures ta suitsetas kuni 120. aastani. Järelikult pidi tal olema hea geneetiline taust,» hindab noor teadur.

Kui teadlased uurivad inimeste elukohti, võib Tamme uuringu käigus ideaalis selguda ka see, et äkki on Eestis olemas isegi piirkond, kus elades on pikk elu inimesele garanteeritud.

Nii doktorant kui ka tema juhendaja professor Andres Metspalu loodavad, et lõpuks saavad nad vastuse küsimusele, miks mõned inimesed elavad vanaks, ja kui elavad, siis kas saab seda ette öelda, mis neid vanaduses ees ootab.

Geeniotsingust vändati film

Eestlaste pikaealisuse geeni uurimine hõlmab erinevaid Euroopa laboreid: projekti peakoordinaatorid asuvad Hollandis. Kuna aga Eestis on pikaealisuse geeni ja vananemise geneetika uurimine esmakordne, tekkis filmimeestel selle vastu huvi.

«Eesmärgiks on tutvustada projekti – mida me teeme ja kuidas tulemusteni jõuame,» räägib Tartu Ülikooli doktorant ja üks projekti teadlastest Riin Tamm.

Film aga ei ole ainult dokumentaalne, vaid hollandlased tekitasid Tamme sõnul sinna ka mängufilmilikuma süžee – peategelaseks 30-aastane noormees, kes avastab, et ta vananeb kiiresti ja peab selle vastu midagi ette võtma.

• Tweet