PM: Teadus uurib riskikäitumise põhjusi

Tartu Ülikooli psühhofüsioloogia professor Jaanus Harro rääkis Postimehele, et südasuvel sagenevate õnnetuste ärahoidmiseks oleks väga hea, kui iga inimene ise teadvustaks, kas ta kaldub teinekord liiga äkiliselt käituma, mis võib halbu tagajärgi tuua.

Viimastel päevadel on palju sõnumeid, kuidas inimesed upuvad, hüppavad peaga vastu kive, ka liikluses on halbu juhtumeid. Miks suvi nii palju õnnetusi kaasa toob?

Esiteks on lihtne põhjus see, et inimestel on rohkem vaba aega ja nad tegelevad vähem tööga ning enam sellega, mis võib ka õnnetusjuhtumeid põhjustada.

Teine põhjus on alkoholi tarbimine.

Kolmandaks põhjuseks on kuumad ilmad. Ilm võib täiesti otseselt mõjutada õnnetuste juhtumist, sest kasvab tõenäosus, et inimesed üldse lähevad vette või peavad näiteks vee ääres pidu. See on täpselt samuti, nagu talvel külma ilmaga köetakse rohkem, mistõttu tekib enam tulekahjusid ja inimesed põlevad sagedamini sisse.

Kuuma ilma mõjude teine aspekt on füsioloogiline. Kuigi mul ei ole selle kohta statistikat tuua, võib kuumus mõjutada ka inimeste otsustusvõimet.

Eriti selgelt on see tajutav, kui kliimatingimustes toimub järsk muutus. Ma ise jälgin kuuma ilmaga veelgi hoolikamalt liikluses teisi sõitjaid, kui ma seda muidu teen, kuna valeotsuste tegemine ka liikluses on tõenäolisem.

Miks see täpselt nii on, seda uuritakse ka teaduslikult, aga selgeid põhjendusi pole leitud. Nende teemadega maailmas tegeldakse, kuid tegu on n-ö cutting edge teadusega, st neis asjades on palju põnevat, aga veel palju ebaselget.

Kuivõrd saab inimesi mõjutada õnnetusi kaasatoovast riskikäitumisest loobuma sellega, et teha näiteks riiklikku propagandat, teavituskampaaniaid või lihtsalt lehes nendest õnnetustest kirjutada?

Kindlasti on riskidest teavitamine asjakohane, kuid me ei tea täpselt, kui palju õnnestub selle abil ära hoida. Võib olla üsna kindel, et iga juhtunud õnnetuse kohta on mitu sellist olukorda, kus inimesed on samamoodi riskinud, aga neil on seekord õnneks läinud ja midagi halba pole juhtunud.

Igal juhul sõltuvad ka mingi hetketuju ajendil tehtud otsustused inimese püsihoiakutest. Kindlasti aitaks see, kui inimene ise teadvustaks, kas tal on kalduvust teha äkilisi otsustusi, mis võivad kahju tuua.

Meie enda uuringud on näidanud, et selline teadvustamine võib aidata halbu tagajärgi ära hoida. Inimene võtab ikka paremini endasse sellist infot, mida ta ka iseenda jaoks oluliseks peab. Kindlasti on selle kõrval vaja ka kõigile inimestele suunatud teavet, aga see ei jõua kahjuks neile kõige suurematele riskijatele pärale.

Kas see «meri põlvini» riskimine on eesti rahvuslik eripära?

Kui mingisugust eripära otsida, siis see võib olla pigem regionaalne ja üleminekuühiskonnale tüüpiline eripära, et meil toimivadki asjad suhteliselt kiiresti ning kiirustades tehakse ka rohkem vigu.

Kas täiskuu aeg võib ka õnnetuste sagedust mõjutada?

Olen varem järele vaadanud, kas selle kohta on olemas mingeid teaduslikke uuringuid. Uuringuid on küll tehtud selle kohta, kas võib täheldada vaimuhaiguste ägenemist täiskuu perioodil, nende tulemus näitab aga selgelt, et mingit niisugust seost ei ole olemas. Selle kohta, kas inimesed on täiskuu ajal altimad õnnetustele, pole otseselt midagi teada.

Küll on teaduslikult tõestatud fakt, et vere hüübib täiskuu perioodil kehvemini kui tavaliselt. Selle nähtuse põhjuseid ei ole aga leitud ehk seega ei saa ka väita, et selle põhjus oleks otseselt seotud Kuuga. Statistiliselt usaldusväärne on aga see, et täiskuu ajal tuleb verejookse rohkem ette.

• Tweet