PM: Veatult riidesse... interneti proovikabiinis!

Firma Massi Miliano juht Heikki Haldre unistas lapsena robotite armee loomisest. Kas just armee, aga robotmannekeenid, kes inimesele netikeskkonnas fits.me rõivaid selga passivad, on saanud tegelikkuseks. Läinud nädalal sai tuule tiibadesse projekt inglise rõivamüüja Hawes & Curtisega, kirjutas Postimees.

Haldre sõnul eelnes robotmannekeenide loomisele idee luua laser­skännerid, mis inimese keha kiiresti kaardistavad. Siis saanuks luua rätsepariideid samamoodi, nagu McDonald’s hamburgereid toodab – tuua need massidesse. Aga! Rätsepariiete turg on küll suur, ent massirõivaste turg sadu kordi suurem.

Ja kuigi netist ostetakse iga teine arvuti ja iga kolmas raamat, siis miks muretsetakse sealt vaid seitse protsenti rõivastest, mis teeb siiski rahaliselt kokku kopsaka 26 miljardit dollarit, olles ikkagi suurem summa kui arvutite ja raamatute müügist laekuv kokku? «Sest sa ei saa neid enne ostmist selga proovida,» vastab Haldre ise. «Fits.me lahendab probleemi kõige suurema internetiäri kategooria jaoks.»

Haldre kujutab ette, et 2017. aastaks on paljud rõivapoed – nagu praegu mitmed Euroopa raamatupoed – suletud. Ta on veendunud, et täpselt samamoodi läheb rõivapoodidega. «Me lahendame probleemi suuruselt teise jaekaubandusharu jaoks pärast toiduaineid. See on ikka äge asi, mida Tartu Ülikooli tehnoloogiainstituudis ja Tallinna Tehnikaülikooli biorobootika laboris korda saadetakse!»

Kuigi ägedat asja on Eesti meediaski juba mõnel määral kajastatud, teeb erilist rõõmu, et lugusid tublidest eestlastest on avaldanud teiste hulgas New York Times ja neil päevil teeb seda ka Financial Times.

Sihivad maailma suurimaid brände

Kuidas aga praktikas virtuaalselt rõivaid selga sobitada? Väga lihtsalt! Proovige: avage fits.me koduleht ja täitke lahtrid, milles näiteks päevasärgi soovijalt küsitakse tema pikkust, ülakeha tüüpi, kaela-, rinna- ja vööümbermõõtu ja käe pikkust.

Mõõtmiseks sobib suurepäraselt mõõdulint. Kuigi ideaalis küsitaks teilt 26 mõõtu, pole rohkem lindiga tegutseda vaja, sest kõik muu tuletatakse juba statistiliselt. Teie sisestatud mõõte võrreldakse umbes 30 000 laserskänneriga skaneeritud inimese andmebaasiga.

Andmete baasil luuakse teist kõigepealt arvutikuju, seejärel võtab robot teie kehakuju ja seda saabki paluda proovida erinevaid rõivaid. «Palud näiteks suurust S, aga kui see on kitsas, ütled, et kuule, robot, ole hea, proovi XXLi. Saad nii kaua proovida, kuni näed fotode pealt, milline suurus sinu kehale ja eelistustele vastab,» selgitab Haldre. Proovida on vaja eeskätt seepärast, et suurused on brändide vahel, nagu ka riigiti, erinevad.

Haldre sõnul on neil täiesti ükskõik, millist rõivast robotile selga passida, maikat või kasukat. Fits.me teenust saavad kasutada veebipoed, mille hulk võib olla lõputu. Fits.me sihib siiski vaid maailma suurimaid brände ja rõivaproovimise teenus ei maksa ostjale midagi. Kauplejagi saab hinna odavamaks lasta, sest tagastus on minimaalne, kuna rõiva halba istuvust ei esine.

«Kujutage ette tavalisi riidepoode, milles pole proovikabiine. Ja siis üks pood otsustab äkitselt peegli seina ja kardina selle ümber panna. Internetis on fits.me täpselt samasugune peegel ja kardin, ainult et tehnoloogiliselt pisut keerukam. Ja kuna see on keerukam, pole seda keegi teine maailmas suutnud saavutada.»

Naised on keerulisemad

Miks siis aga just eestlased niisuguse innovaatilise ideega lagedale tulid? Haldre arvab, et põhjus võib olla meie asukohas.

«Londonis tehti mulle kiire arvutus, et samasuguse teadusmahukuse juures läinuks see maksma kaheksa miljonit naela. Eestis tuli asi kätte peaaegu kümme korda odavamalt. Mis aga veelgi olulisem: ega moe- ja biorobootika maailm ju eriti kattu.

Kui jalutada London Fashion Weekile ja hakata seal biorobootikast rääkima, visatakse sind uksest väga kiiresti välja. Sama juhtub, kui teadlastele moest ja modellidest kõnelema minna,» selgitab Haldre. Eestis aga saavad pealtnäha vastandlike alade esindajad ühe laua taha istuda ja asju arutada.

Fits.me loojaid toetasid Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus ja Arengufond.

Praegu käib töö veebikaamerapõhise skänneri loomiseks, et vabastada inimesi mõõdulindiga vehkimisest. Teadlased aga saavad Haldre sõnul praegu palka selle eest, et uurivad naise keha – naisekehaga robot näeb netis ilmavalgust sügisel.

«Naisteriiete turg on meeste omast pea kaks korda suurem,» tõdeb ettevõtte juht. Aga miks siis ometi meestest alustati? «Oleme nagu jumal, temagi alustas mehest,» muheleb Haldre. «Naised on keerulisemad – seega tuli alustada lihtsamast!»

• Tweet