06.05.2010 15:45

Eesti aastal 2018: Lõuna-Soome stsenaarium

Novaator Skype: novaator@ut.ee	Loe kommentaare (0) Samal teemal (3)

Novaator

Skype:
novaator@ut.ee

Loe kommentaare (0)
Samal teemal (3)

Eesti Arengufond esitles täna nelja võimalikku stsenaariumi Eesti majanduse tulevikust. Need on: Hansa II, Lõuna-Soome, Skype-saar ja riigi tagasituleku stsenaarium. Siin on teine väljapakutu: Lõuna-Soome.

Maailmamajanduse aeglase kasvu ajal tekivad Euroopa sees majandusintegratsiooni jõuetusest regionaalsed blokid. Skandinaavia päritolu kapital jätkab Eesti majanduse domineerimist ning majandusmudel jääb oma iseloomult staatiliseks.

Eesti peamiseks konkurentsieeliseks on tööjõu madal hind Läänemeremaade väärtusahelate madalama lisandväärtusega osades. Eesti saab kuidagi hakkama, aga arengulagi on ees.

Selles maailmas leiab aset ülemaailmse koostöö kasv, mida soodustab aeglane, kuid stabiilne majanduskasv, sest kriisist toibumine võtab aega. Hiina, Venemaa ja USA mõistavad vastastikuse koostöö vajadust, mis viib neid tihedamale koostegevusele majanduse, poliitika ja kasvavalt isegi sõjalise kaitse valdkondades.

Multilateraalsed agentuurid ja institutsioonid nagu ÜRO, Maailmapank, IMF ja WTO omavad jätkuvalt tähtsat rolli.

Hoolimata ühiskondlike hoiakute nihkest „rohelisema“ majanduse soosimise suunas, on majandussurutise aastail tekkinud eelarvedefitsiitide tõttu arenenud riikidel raske teha suuremaid investeeringuid keskkonnasõbralikesse tehnoloogiatesse.

Põhjamaadele jääb selles vallas alles siiski teatav konkurentsieelis. Sotsiaalse surve tõttu lepitakse siiski kokku ja rakendatakse turupõhiseid meetmeid süsinikuemissiooni kontrolliks.

Euroopa Liidu majandus ja integratsioon ühtsel turul jätkavad triivimist. EL on jätkuvalt oluline nagu kõik teised multilateraalsed koostöövormid, eriti traditsioonilistel majandusintegratsiooni aladel nagu ühisturg, ning üritab olla eesvedajaks globaalses keskkonnapoliitikas. PIIGS-riikide kriis aastal 2010 aga sunnib liikmesriike ümber hindama euro tähtsust.

Suured EL liikmesriigid hoiavad kinni inimeste ja kaupade piiramatu liikumise vabadusest, aga tõdevad samas, et majanduspoliitikate läbipõimimisel on siiski piirid – riikide majanduse arengupotentsiaal ja majanduspoliitilised eelistused on liiga erinevad.

Sellest äratundmisest tingituna tekib riikide piirkondlikke blokke EL sees ja teinekord ka kolmandate riikidega, kellega leitakse enim ühishuve ja eelistuste kattumist.

Läänemeremaade piirkonnas areneb tähtis regionaalne sümbioos, kuigi Saksamaa jääb laiemast koostööst eemale. Venemaast ei saa rohkem kui kaubandusliitlane, aga selle najal muutub Läänemere piirkond Venemaa poolt pakutavate loodusvaradega paljuski välistest ressurssidest sõltumatuks. Samal ajal varustavad Põhjamaad ala kapitali, tehnoloogia ja kõrgtehnoloogiliste kaupadega.

Balti riigid ja Poola pakuvad omaltpoolt töömahukat tootmist ja teenuseid. Eesti ühinemisele euroalaga järgnevad Läti, Leedu ja hiljem Poola, kõik omavahel kibedas konkurentsis Läänemere piirkonna naabritelt äri ja investeeringute ligimeelitamises.

Läänemere regiooni nähakse Brüsselis jätkuvalt kui kõrge kasvupotentsiaaliga piirkonda ja see tagab vaatamata euroala madalale kasvule EL struktuurifondide juurdevoolu, eriti infrastruktuuride rajamiseks. Sellega tuuakse äri tervele reale Põhjamaade firmadele ja nende kohalikele alltöövõtjatele. Tulemuseks on mitmeaastane tööpuuduse langus ning hoogu koguvad piirkonna suuremale lõimimisele suunatud projektid.

Eestit puudutab neist kõige enam Tallinna ja Helsingi ühendamine raudteetunneliga – Euroopa Liit teeb põhimõttelise otsuse selle finantseerimiseks ja tunneliehituse planeerimine algab aastal 2018.

Euroopa Liidu ja Läänemere regiooni loiu majanduskasvu tulemuseks on piiratud innovatsioon ja liikmesriikide suhteliselt selged rollid rahvusvahelise tööjaotuse väärtusahelas. Seda hoolimata mõningasest edust, mis saadab Skandinaavias tehtud cleantech ja heaolumajanduse sektorite investeeringuid mujal maailmas.

Sarnaselt Lääne-Euroopaga toovad struktuurimuutused Põhjamaades kaasa aeglase majanduskasvu aastakümne ning see piirkond läheb rahvusvahelise integreerumise ja töötleva tööstuse allhangete odavamatesse naaberriikidesse suunamise teed.

Väärtusahelate tähtsamad osad hoitakse kriisijärgselt oma töökohtade tagamise ja majanduskasvuni jõudmise pärast kiivalt enda käes; laiemaks koostööks Põhjala poolt huvi puudub. Selle tagajärjel läheb Eestil järjest raskemaks konkurentsis teiste Balti riikidega väikese lisandväärtusega ekspordi kasvu nimel.

2018. aastaks on tootlikkuse tase (mõõdetuna SKP per capita järgi) Eestis jäänud endiselt parimal juhul vaid 70% tasemele Euroopa Liidu keskmisest.

2011. aasta valimiste tulemusel jätkatakse Eestis senist majanduspoliitikat ja tugevnevad suhted piirkonnas pakuvad vähemalt vajalikku stabiilsust. EL struktuurifondid jätkavad sissevoolu. Teistele välismaise kapitali allikatele jääb Eesti juurdepääs tagasihoidlikuks.

Kodumaist pangandussektorit on endiselt domineerimas Rootsi pangad, kes suurte laenukahjumite ja karmistatud regulatsioonide tõttu on vähem valmis laenama. Kohalikud kapitaliturud ei too olukorda mingisugust leevendust. Eesti ettevõtete võlakirjaturg ja aktsiaturg kannatavad madala likviidsuse käes, eriti pärast valitsuse otsust mitte tuua Eesti Energiat börsile.

Kehvad majandusnäitajad vähendavad kapitali kättesaadavust terves Läänemere piirkonnas:

Selle mõju on ent eriti terav Eestis, kus valitsus ei suuda suunata uusi investeeringuid ettevõtjatele ja uutesse majandussektoritesse. Ka Arengufond on sunnitud aastal 2011 vahendite puudusel oma tegevuse lõpetama. 2015. aastal uue riikliku investeeringute ja innovatsiooni fondi Soome SITRA toel käivitamine ei too kaasa edasiminekut.

Eesti majandusliku arengu mudel jääb staatiliseks. Eesti firmad püüavad säilitada konkurentsivõimet tuginedes madalamatele tööjõukuludele ja osaledes väärtusahelate madala lisandväärtusega osades. Nad keskenduvad peamiselt odavekspordile ja lihtsamate teenuste osutamisele sektorites nagu toiduainete töötlemine, põllumajandus, koosteliinid ja lihtne tootmine (ka Põhjamaades kasvavate cleantech-tehnoloogia ja heaolu-teenuste valdkondades), mõned odavamad personaalteenused ja telefoni-kõnekeskused.

Lisaks paranevad pisut väliskaubandussuhted Venemaaga üheskoos siseriikliku rahvuste lõimumisega. Kaubavahetuse mahud suurenevad aeglaselt, peamiselt tänu keskmise väärtusega eksporditoodetele, mis moodustavad enamiku Eesti majanduslikust koguproduktist – nagu toit ja puit.

Majandusintegratsiooni aeglasele suurenemisele aitab oluliselt kaasa Venemaa poolne topelttollide kaotamine ning positiivne läbimurre toimub ka Eesti-Vene ühiskondlikes ja poliitilistes sidemetes.´

Venemaast on saanud Eestile pragmaatiline naaber, kui mitte päris sõber.

Euroopa Liidu liikmestaatus ja tihenev piirkondlik koostöö loob Eesti elanikele sotsiaalse turvavõrgu. Kuna ülalpeetavate suhtarv kasvab, süvenevad aga kahtlused valitsuse võimes katta rahaliselt tulevikus suurenevaid pensioni- ja tervishoiusüsteemi kulusid.

Majandusmudeli käigushoidmiseks alandatakse tööjõuga seotud maksusid; leiavad aset piiratud ulatusega reformid valitsusaparaadis ning hariduspoliitika soosib tugevalt kutsekoole.

Edukaid Eesti ettevõtteid, nii uusi kui ka vanasid, ostavad jätkuvalt üles välisinvestorid - suurima Eesti eksportija, BLRT Grupi on ära ostnud üks Rootsi erakapitali fond. Eesti kapital surutakse välja. Ainult siseturule suunatud väike- ja keskmise suurusega ettevõtted jäävad Eesti omanike valdusse ajal, mil Skandinaavia kapital suunab jätkuvalt majanduse võtmeotsuseid.

Majanduslik mudel, mida toetab odavusel põhineva konkurentsivõime säilitamiseks kutseõppele keskenduv haridus, jääb võõraks andekatele ettevõtjatele ja innovaatoritele, kes ei suuda kapitali ligi meelitada. Aalto ja Uppsala Ülikoolid liidavad endaga tudengite puuduses vaevlevad Eesti senise avalik-õiguslikud ülikoolid, vähendades neis seejärel läbiviidavate teadusuuringute intensiivsust.

"Ajude äravool" Eestist jätkub ka seetõttu, et paremad üliõpilased otsivad üha enam võimalusi kraadi omandamiseks välismaal.

Kokku hakkab igal aastal Eestist lahkuma 5000 kõrge kvalifikatsiooniga töötajat ja kõrgkooliastujat, vähendades tööpuuduse koormust lühiajaliselt, kuid teravdades pikemas plaanis demograafilist ja talentide kriisi.

Poliitiline maastik jääb üldiselt samaks, tekitades juhtpoliitikuis endaga rahulolu. See omakorda toob kaasa gradualismi, mille tulemuseks on vaid kaotatud võimalused. Siiski tehakse edusamme riigisiseses rahvuste integratsioonis eelkõige tänu kaubanduse hoogustumisele Venemaaga ja venekeelse elanikkonna kaasamisele Eesti ühiskonda. Sealjuures on sümboolse tähendusega Eesti esimese vene rahvusest ministri ametissenimetamine aastal 2016.

Suhtelisest stabiilsusest ja mitme aasta jooksul suurema tööpuuduse ärahoidmisest hoolimata on selline Eesti majandusel määratud võhm otsa saama. Aastaks 2018 on tööjõukulud ja inflatsioon taas oluliselt tõusnud. Kuna pole toimunud suuremaid muudatusi majanduse struktuuris, seisab Eesti ikka silmitsi raskete küsimustega: kuidas jääda kellelegi vajalikuks üha konkurentsitihedamas maailmamajanduses ja mida võtta ette kodumaal järjest suurenevate sotsiaalsete kulutuste ja tööpuudusega?