Eesti aastal 2018: Riigi tagasitulek

Eesti Arengufond esitles täna nelja võimalikku stsenaariumi Eesti majanduse tulevikust. Need on: Hansa II, Lõuna-Soome, Skype-saar ja riigi tagasituleku stsenaarium. Siin on kolmas : riigi tagasitulek.

Majanduse kasv maailma arenenud riikides takerdub, kuid jätkub jõudsalt mitmetes vähem arenenud maades.

Sellest tekib uus jõudude vahekord globaalselt ja ka Euroopas. Eestil on suurjõudude vahel raske leida endale kohta sellises karmis keskkonnas, ka head suhted naabritega pole enam sellised nagu varem – kõigil on oma huvid ennekõike.

Eesti majandusmudeli moderniseerumist ei toimu, see jääb kulu- ja ressursipõhiseks. Tööhõive säilitamiseks “maandatakse” ettevõtteid riigi kätte, kel aga puuduvad ressursid ja võimalused neid saneerida ja restruktureerida.

Kasvab majanduslik ebaefektiivsus ja Eesti arenguperspektiivid jäävad kehvaks, isegi maailmamajanduse seisund lõpuks paranema hakkab.

Selles maailmas liiguvad globaalse rahanduskriisi järellained üle majandusmaastiku kuni 2016. aastani. Majanduse taastumine aastail 2010-11 osutub lühiajaliseks. Paljud  arenenud riigid käivad teist korda majandussurutise põhjast läbi, põhjuseks riikide kõrge võlakoormus, eratarbimise vähene kasv, jne.

Samas jätkub majanduskasv kannustatuna suurenevast siseriiklikust tarbimisest Hiinas, Indias ja mõnedes teistes suuremates tõusvates majandustes. Selle tulemusel toimub järk-järguline nihe ülemaailmses võimujaotuses, suurenevad ka riikidevahelised pinged.

Rahvusvahelised suurfirmad aduvad sellest uusi võimalusi ja viivad varasemast kiiremini suure osa oma investeeringutest uutesse tõusvatesse majandustesse, jättes Läänemereäärse piirkonna kõrvaltvaatajaks. Tehnoloogiline areng ja innovatsioon jätkuvad maailmas, jätkuvad, selle majanduslik resultaat aga avaldub valdavalt väljaspool Euroopat.

Reaalne elatustase arenenud riikides langeb ning tööpuudus ja sotsiaalne rahulolematus kasvavad. Võimule paljudes riikides valitsused, mis hakkavad ajama protektsionistlikku ja lühinägelikku poliitikat. See viib need riigid omamoodi surnud ringi, millest on aja jooksul järjest raskem uuesti välja tulla.

Keskkonna-teemalised algatused ja koostöö jäävad lääneriikides pikemaks ajaks soiku, sest operatiivsed majanduslikud ja sotsiaalsed hädad on esiplaanil. Naftahind jätkab tõusmist vaatamata arenenud maade majandusseisakule, sest tõusvate majanduste energiajanu on suur. See teeb arenenud riikide jaoks taastumise veelgi keerulisemaks.

2010. aasta PIIGS-riikide kriis märgib uue, viis aastat kestva majandus- ja poliitiliste raskuste ajastu algust Euroopa Liidus, mille käigus pannakse selle poliitilise ja majandusliku liidu selgroog tõsiselt proovile. „Euroopa projekt“ siiski jätkub ja mõnedes valdkondades nagu kaitse- ja teaduspoliitika isegi tugevneb globaalsete muutuste ajel, kuid näeb üldiselt nüüd välja hoopis teistsugune kui see optimistlik ja ühendatud tulevik, mida paljud pidasid 2005. aastal garanteerituks.

Keerulises finantsolukorras tekitab diskussiooni EL-iga viimati liitunud riikide majandusliku konvergentsi toetamise ulatus.

Balti riigid tervikuna näivad EL-i jaoks probleemsena, seda tugevdavad jätkuv rahanduskriis Lätis ja seejärel Leedu oma. Iga hinna eest uue PIIGS-laadse rahanduskriisi vältimiseks, rakendab EL rangeid järelvalve- ja tugimeetmeid terve Baltikumi suhtes.

Riikide kahepoolsed kokkulepped saavad normiks, majandusalased enesealalhoiuinstinktid võtavad võimust. Sellel on eriti tõsised tagajärjed Eesti sugustele väiksematele ja kaubandusest enam sõltuvatele riikidele. Rahvusvahelise turu perifeeriasse jääma kippuvad Põhjamaad säilitavad küll vabakaubandusliku käitumise üksteise suhtes, kuid muutuvad (ehkki varjatult) protektsionistlikumaks Balti riikide suhtes.

Pikemaajalisi strateegilisi investeeringuid üritatakse teha pigem Ida-Aasiasse ja mujale kaugematesse kasvuregioonidesse. Balti riikide atraktiivsust Põhjamaade kapitali jaoks vähendab ka Vene riigi ja kapitali aktiivsem toimetamise Baltikumis. Skandinaavlastes tekib kartus, et nad võidakse suruda Balti turgudelt välja, vähemalt atraktiivsematest osadest.

Vladimir Putin valitakse tagasi Venemaa presidendiks. Sellega algab ühtlasi uus poliitiline ajajärk, mil Venemaa hakkab pöörama senisest rohkem tähelepanu oma nõrgestatud naabrite ekspluateerimisele ja kontrollimisele. Ehkki Venemaal on mitmeid probleeme (vananev ja vähenev rahvastik, teravnevad suhted Hiinaga), võimaldab majanduslik seisund ja sealhulgas nafta kõrge hind maailmaturul, neil ajada küllalt agressiivset survepoliitikat.

Venemaale omaselt ühitatakse vabaturu retoorika endale poliitiliselt või majanduslikult kasulikus kohas ja kujul protektsionistliku käitumisega. Gaasitorude talvine sulgemine ning sagenevad laevanduse ja nafta puurimisega seonduvad jõudemonstratsioonid muutuvad Põhja-Jäämerel tavapärasteks. Venemaa püüab senisest keerukamat rahvusvahelist olukorda enda huvides ära kasutada ning tagasi saada oma kaotatud suurriiklikku staatust. Ka katsed saavutada mõjuvõimu Eesti poliitika üle sagenevad.

Eesti majanduspositsioon jääb ebakindlaks, sest euro kasutuselevõtt ei too endaga kaasa loodetud hüvesid. Kõrge tööpuuduse tase ning ärivõimaluste vähesus muutuvad krooniliseks, mille mõjul osa andekamatest ja kogenumatest inimestest rändab Eestist välja. Selle tulemusel on vaja sotsiaalkulutusi tõsta samal ajal, kui riigi tulud vähenevad. See kurnab jätkuvalt avaliku sektori eelarvet ning seiskab haridusreformi ja ümberõppe meetmed. Rasketes oludes ellujäämise nimel muudab Eesti oma majanduspoliitika suunda.

Nõudlikes oludes ei saa oma väheste kapitaliressursside juures Eesti endale lubada investeeringute toetamist suuremahulist kapitali vajavates sektorites, nagu telekommunikatsioon, infrastruktuurid ja finantsteenused. Samas suurendatakse riiklikke investeeringuid tööjõu odavale hinnale või kohalikele ressurssidele orienteeritud tootmisele, sh puidu- ja põlevkivitööstusele.

Maksumaksjad tunnevad endal riigi majandusarengu puudumise rasket koormat.

Rahapuudusel pole euroga seotud reeglite ja ELi karmi järelvalve tõttu võimalik “riigikapitalismiga” Eestis väga kaugele minna, mis tugevdab poliitilisi “tõmblusi”. Pikaajaline sotsiaalne stress viib populistliku ja natsionalistliku valitsuse valimiseni 2013. aastal toimuvatel ennetähtaegsetel parlamendivalimistel.

Aastaks 2016 on Eesti võime pikaajaliste siseinvesteeringute tegemiseks märgatavalt vähenenud keeruka ja takistusterohke poliitilise ja majanduskeskkonna tõttu. Kuna globaalne majanduskasv ei ole taastunud, võtab maailmas veelgi võimust rahandusalane protektsionism. Välismaiseid otseinvesteeringuid ja muud väliskapitali on raske ligi meelitada ning järgneb riigi allakäiguspiraal. Eesti valitsus astub hoolimata oma vähestest finantsreservidest minimaalse tööhõive taseme hoidmiseks ja sotsiaalsete pingete piiramiseks vahele, päästeaktsioonidena odavnevate varade erakätest ülesostes või veelgi sagedamini ettevõtteid koos võlgadega ülevõttes.

Tegelikkuses ei jätku aga raha nende ettevõtete saneerimiseks ja restruktureerimiseks, sest laenaminegi on endiselt raskendatud. Suureneb riigipoolsete otsuste juhuslikkus ja kitsaste majanduslike huvigruppide eelistamine, efektiivsus langeb ja majanduskeskkond halveneb. Taas tõstab pead varimajandus ja riik langeb majandusvabaduse indeksi edetabelis 16-ndalt 40-ndale kohale.

Eestis tekitavad närvilisust ja rahvuslike emotsioonide plahvatusi majandusolukorraga kaasnevad Venemaa-poolsed katsed Eesti poliitikale survet avaldada, nt raskes majandussituatsioonis olevale Eestile pakutakse poliitiliste järeleandmiste saavutamiseks mitmeid “präänikuid” nagu odavama hinnaga energiakandjad või paremat ligipääsu Vene turule. Samuti tehakse ettepanekuid ja proovi mõningaid Eesti strateegilise tähendusega ettevõtteid üles osta.

Vene mõju kartus toetab ka suuremate lootuste asetamist Eesti riigile ja riigi poolset majandusohjade üha tugevamat enda kätte võtmist. Põhimõtteks on, et parem mingu ettevõtted meie oma riigi kätte kui Vene riik ja seotud kapital nad ära ostab või kasutab enda huvides järsult suurenenud töö puudust ( näiteks Ida-Virus).

Vene-Eesti pinged kasvavadki mitte ainult riikidevahelisel tasandil, vaid ka Eesti sees. Kahe kogukonna kultuurilised identiteedid lahknevad veelgi ja laieneb etniline lõhe, mida omakorda võimendab üldine usalduse ja usu vähenemine riiki. Juba 2013. aastal puhkevad pärast ühte intsidenti tööturuametis suuremad etnilised rahutused.

Eesti rahvuslik eneseusk lööb kõikuma ja riik võitleb esialgu stabiilsuse, turvalisuse ja korra tagamise nimel ja sealjuures mitte eriti edukalt. Rahva ja riigi iseloomu tugevus pannakse neil rasketel aegadel tõsiselt proovile. Rahvusvahelise majandussituatsiooni paranemisel 2018. aasta kandis on Eesti küll “alles”, aga arengupotentsiaali olulise halvenemise hinnaga. Pööre paranemisele saab tulla alles veelgi hiljem.

Riigi tagasitulek: stsenaariumi tekke süvapõhjused

• Jätkuv üleilmne majanduslangus

• Euroopa Liitu ja Põhjamaid tabavad majandusšokid ja ebaõnnestunud juhtimisotsused

• Põhjamaad pöörduvad Baltikumist eemale, kaugete kasvavate turgude suunas

• Venemaa poolne mõjusfääride suurendamise poliitika

• Rahanduskriisid Lätis ja Leedus

• Tehnoloogiline areng jätkub ainult vähesel määral

Riigi tagasitulek: esmased teetähised stsenaariumi käivitumisest

• Maailmamajandus käib teist korda languse põhjas ära

• Uut globaalset kliimalepet ei sünni

• Eurole üleminek ei too kaasa üldiselt oodatud kasu

• Etniliste kogukondade vahel laienev lõhe

• Venemaa aktiivsus Eesti suunas oma võimu näitamisel

• Populistlike poliitikute võimuletulek elatustaseme languse ja sotsiaalsete rahutuste tagajärjel

Võitjad:

* Põlevkivitööstus, metsandus, toiduainete töötlemine, odavturism, kaevandus ja mööblitööstus (kulueelisel põhinevad sektorid)

• Riigiettevõtted, eriti olemasolevad

• Populistlikud poliitikud

Kaotajad:

• Tehnoloogia, telekommunikatsioon, teadusarendustegevus (sektorid, mis vajavad suuremahulist rahastamist)

• Kapitalimahukad ning teenindus-põhised majandusharud

• Tweet