Pikk perspektiiv: raha ei tee õnnelikuks

Tagasi

Edasi

Foto: Scanpix

Kiirema majanduskasvu tulemusena ei kasva inimeste õnnetunne, pakub tuntud majandusteadlase Richard Easterlini uus artikkel laiaulatuslikku tõendusmaterjali.

Õnnetunde uuringute valdkonna rajaja Easterlin on tuntud eelkõige omanimelise paradoksi järgi.

1974. aastast pärinev Easterlini paradoks osutab, et  ühest küljest ei suurene riikide õnnelikkus koos majanduskasvuga, kuid teisest küljest võib tähele panna, et raha siiski teeb õnnelikuks, vähemalt siis, kui inimesed võrdlevad ennast teistega. Inimene tunneb heameelt kui ta on natuke rikkam kui naaber.

Käesoleva uuringu käigus vaatlesid Easterlin ja tema kaasautorid  37 riigist koosnevat ülemaailmset valimit, kuhu kuulus nii rikkaid kui vaeseid, ekskommunistlikke kui kapitalistlikke riike, kirjutas Physorg. Uuringu tulemused on jahmatavas kooskõlas näidates, et pikas perspektiivis ei kasva riigis heaolutunne koos sissetulekute suurenemisega.

Erinevalt lühiajalistest sissetulekute kasvu ja õnnetunde vahel korrelatsiooni näitavatest uuringutest, vaatles Easterlin koos kaaslastega õnne ja sissetuleku vahelist suhet igas riigis keskmiselt 22 aasta vältel ning mitte vähem kui 10 aasta jooksul.

Lõuna-California ülikooli professori Easterlini sõnul lükkab nende uuring ümber hiljutised väited, et õnne ja rikkuse vahel on olemas pikaajaline positiivne suhe, sest tegelikult seda pole.

Easterlin ja tema kolleegid Lõuna-California ülikoolist kulutasid Easterlini paradoksi ümberhindamisele viis aastat. Lihtsustatult seisneb õnne-sissetuleku paradoks selles, et teatud ajahetkel eksisteerib nii riigisiseselt kui riikide vahel õnne ja sissetuleku vaheline positiivne korrelatsioon. Aja jooksul aga õnnetunne koos riigi sissetulekute kasvuga ei suurene.

Easterlini mõjul on tekkinud terve majandusuuringute suund. Tema laiaulatuslik mõju on põhjustanud ka Easterlini paradoksi suhtes kriitikat, millele ta värskelt ilmunud artiklis ka vastab.

Erilist tähelepanu pöörab Easterlin teiste teadlaste avastustele, mis näitavad positiivset suhet eluga rahulolu ja SKT suuruse vahel. Ta näitab, et tegelikult on tegemist majanduse kokkuvarisemisest ja sellele järgnenud taastumisest tulenevate lühiajaliste nähtustega, mis pikas perspektiivis ei kesta.

Easterlini sõnul on arusaamatu, et kui teatud riikides sissetulekud nii kiiresti kasvavad, siis miks ei ole heaolu suhtelist kasvu näitavaid uuringuid, mis peaks peavoolu majandusteadlaste ja poliitikute arvates selle tulemusena aset leidma.

Näideteks toob Easterlin Tšiili, Hiina ja Lõuna-Korea, kus sissetulek inimese kohta on vähem kui 20 aastaga kahekordistunud.

Vaatamata sellele toimus nii Hiinas kui Tšiilis selle aja jooksul eluga rahulolu osas statistiliselt mitteoluline kerge langus.

Lõuna-Korea näitas 1980ndate aastate alguses kerget statistiliselt mitteolulist tõusu, kuid nelja ajavahemikul 1990-2005 läbi viidud uuringu põhjal muutus see kergeks languseks.

"Mida me peaksime sellest järeldama? Kui majanduskasv ei ole peamiseks teeks suurema õnneni, siis mis on?", esitab Easterlin retoorilise küsimuse.

Tema arvates peaks poliitika olema rohkem suunatud inimeste isiklike edasilükkamatute murede vahetumale lahendamisele, mis on seotud näiteks tervise ja pereeluga, mitte lihtsalt materiaalsete asjade kättesaadavamaks muutmisele.

• Tweet