Siirdeaja lapsed

Tallinna Ülikooli sotsioloog Raili Nugin käsitles omadoktoritöös 70ndatel sündinud põlvkonda. Nemad jäid välja 60ndatel sündinud võitjate põlvkonnast, kuid võimalusi, mis olid 80ndatel sündinuil, polnud veel loodud. Mida tähendab suurte muutuste ajal täiskasvanuks saamine, kirjutas Postimehes Sigrid Kõiv.

--

Kas on olemas mingi sõna või sümbol, millega saaks 70ndatel sündinud põlvkonda kirjeldada? Kaitsmisel te kasutasite sõna «võileiva-põlvkond».

Ma saan aru küll, miks ajakirjanikud tahavad sõna või sümbolit, kuid teadlased ei armasta sildistamist.

Terminil «võileiva-põlvkond» on sotsioloogias oma kindel tähendus. Võileiva-põlvkonnaks nimetatakse sotsioloogias seda põlvkonda, kes elab koos oma vanemate ja lastega. Ehk koos elavad kolm põlvkonda, kellest vanim vajab juba hoolt ja noorim vajab veel hoolt.

Vahepealset, nn ema-isa, nimetataksegi võileiva-põlvkonnaks, kes peavad üleval pidama kahte põlvkonda. Kui seda siin kontekstis kasutada, muutub selle termini tähendus teiseks, kui sel sotsioloogias tegelikult on.

Mõnevõrra aga kirjeldab mõiste «võileiva-põlvkond» ka 70ndatel sündinute põlvkonda. Vähemalt mulle on meediast mulje jäänud, et nn võitjate põlvkond – need kes sündisid 60ndatel –, on pälvinud ühiskonnas päris palju tähelepanu. Samuti on diskussioon käinud 80ndatel sündinud põlvkonna defineerimise ümber, eriti just selle kümnendi teises pooles sündinute üle, kes enam ei mäleta Nõukogude aega.

Aga 70ndatel sündinud oleks nagu vahelt välja jäänud. Tõsi, väga suurt osa neist peetakse võitjate põlvkonna osaks, kuid minu eesmärk oligi juhtida tähelepanu sellele, et ka sellel põlvkonnal on oma tähendused ja identiteet, vähemalt minu uuringus osalenud tunnetavad, et nad asuvad kahe kohordi vahel. Nad möönavad oma sarnasust 60ndatega, aga rõhutavad ka oma erinevusi. Näiteks, kasutan siin oma respondendi sõnu, «nõukasüsteemis täiskasvanutena toiminud meie tegelikult ei ole».

Põlvkondade piirid on alati hägused ning neid on raske kindlate aastaarvudega siduda. Kui palusin oma respondentidel seda teha, siis esimese reaktsioonina peeti oma põlvkonnakaaslasteks endast viis aastat vanemaid ja viis aastat nooremaid.

Selle tähendust ja väljendusi reaalses elus uurides nihutasid mõned vastajad põlvkonna piire lähemale, mõned kaugemale. Üks asi, mis selgelt tundub 70ndatel sündinuid 80ndatel sündinuist eristavat, on see, et «nemad pole ju kunagi kaela­rätti kandnud». Mis tähendab, et nad ei ole Nõukogude ajal elanud ja nad ei mõista tollast ühiskonda.

Ühest küljest on see diskursiivne pilt, mida räägitakse: nooremad ei saa osast juttudest aru. Teisest küljest on ka palju struktuurseid erinevusi. 70ndatel sündinute arvates on 80ndatel sündinutel olnud rohkem institutsionaalset tuge, rohkem võimalusi valida, neil on olnud aega oma suunitlusi määratleda, sest kui nemad keskkooli lõpetasid, oli juba teada, mida saab õppida, olid olemas uued erialad, ametid jne.

90ndatel keskkooli lõpetanutel ei olnud ju valida selliseid erialasid nagu haldusjuhtimine või suhtekorraldus. Tekkis suur osa uusi ameteid ja kadus suur osa nõukogudeaegseid. Seda nähakse olulise erinevusena.

Märkasin, et mitmed vastajad ütlesid teile, et «ega ma ei teadnudki täpselt, mida õppida». Õpiti ühte, teist, kolmandat, ja nagu üks ütles: «Ma läksin lihtsalt vooluga kaasa.» Kas seda põlvkonda võiks pidada fatalistlikuks?

Seda mitte, see oleks liiga karm. See tähendaks, et juhtub, mis juhtub. Seda ma selle eagrupi kohta küll öelda ei saa.

Need, kellega mina rääkisin, olid väga entusiastlikud soovist midagi teha. Nad küll päris täpselt ei teadnud, mida. Kui nende elus midagi juhtus, siis nad võtsid seda kui võimalust – ma teen siis seda.

Üks vastaja, kes tahtis näitlejaks saada, aga ei saanud sisse, õppis farmaatsiat, siis lõpetas hoopis kunstiajaloo, ja kui mina temaga vestlesin, töötas ta parajasti teenindussfääris.

See on ilmekas näide: isegi kui inimesel oli mingi kindel arusaam, kes temast saab, siis sageli asjad lihtsalt ei läinud nii, aga seda ei võetud tagasilöögina.

Täiesti kindlasti on igal ajastul selliseid inimesi, kuid 70ndatel sündinute hulgas näib seda rohkem olevat. Ühiskonnas valitsev reeglite puudumine nende täiskasvanuks saamisel andis neile üleöö uusi võimalusi. Palju on selles kohordis inimesi, kes läksid proovima või tegema midagi täiesti uut, midagi, mida varem sündinutele isegi ei pakutud.

Selles mõttes on õigus Triin Vihalemmal Tartu Ülikoolist, kui ta ütles, et 60ndatel sündinud võitjate põlvkond lõi 70ndatel sündinutele uued strukturaalsed võimalused. Eelnevatel kümnenditel sündinud lõid firmasid ja institutsioone, mille 70ndate põlvkond täitis.

Mitmed sellest põlvkonnast on öelnud, et meie ei saanud enam ärastada või kusagilt metalli kokku vedada (kasutades 90ndatel ühiskonnas levinud sõnavara). Nad tunnevad, et jäid sellest rongist maha ja pidid ise hakkama oma võimalusi üles ehitama. Oma eneserefleksioonis tunnetavad 70ndatel sündinud seda vahet 60ndatel sündinutega.

Samas tuleb väga selgelt välja vahe isegi 70ndate põlvkonna sees, kus piiri tõmbab Nõukogude sõjavägi: kes pidi sinna veel minema, kes enam mitte. Kuni 1972. aastani sündinuist pidid paljud minema Vene kroonusse. See ei mõjutanud ainult meeste eluteed, vaid struktureeris mõneti ka naiste oma. Isegi kursuste koosseisudes kõrgkoolis olid mehed naistest kaks aastat vanemad, sest nad olid käinud sõjaväes.

Oluline aspekt on ka reaalne hirm Vene kroonusse mineku ees ja asjad, mida inimesed sellest hoidumiseks tegid: lasti endal ju pimesooligi välja lõigata või oldi selle nimel hullumajas. See «mina enam ei pidanud minema, ma viskasin kutsed prügikasti ja teadsin, et sellest ei juhtu midagi» struktureerib ka põlvkonda ennast. Hirmu ja repressiooni puudumine eristab seda põlvkonda eelmisest.

70ndate kohort ongi selle poolest huvitav, et neil on vähe tunnuseid, mis oleksid ainult nende omad. Osa tunnuste poolest sarnanevad nad 60ndatega, osa poolest 80ndatega. Nad tunnetavad enda positsiooni kahe kohordi vahel, olles ühe põlvkonna saba ja teise põlvkonna lävepakk, kuid neil on sellegipoolest tugev enesemääratlus: «Me oleme nagu kahe näoga Janus.» Nad ise näevad seda rikkusena.

Milline enesemääratlus neil on?

Internetis ringleb üks kirjutis, mis on üsna kõnekas: Kas sa oled sündinud enne 1980. aastat? Jutu mõte on see, et need, kes on sündinud pärast 1980. aastat, on kirjutise autori arvates kasvanud kogu aeg turvalises ja vabas ühiskonnas.

Kuigi tegelikult on ju 1980. aastal sündinu samamoodi elanud esimesed kümme aastat Nõukogude ühiskonnas, ühiskonnas, kus joodi värvilist limonaadi, käidi õues mängimas ja ei kantud rattakiivrit. Turvatoolid tulid üldse hiljem. See näitab, kui meelevaldne on põlvkondade määratlemine.

Kas see tähendab, et 70ndate põlvkond toodab vastandumist?

Seda ma oma respondentide hulgas ei märganud. Eks patroneerivat suhtumist noorematesse inimestesse on alati olnud, ja on igal põlvkonnal. Isegi kui rääkida 1987. aastal sündinuga, siis tema ütleb ka, et tema kümme aastat noorem vend on kasvanud hoopis teistmoodi, saanud palju rohkem. See jääb alati.

Aga teatava sümboolse kapitali annab Nõukogude lapsepõlv 70ndatel sündinuile küll. Rõhutatakse iseseisva mõtlemise oskust, oskust mitte usaldada seda, mida võimud räägivad, kriitilist mõtlemist.

Nõukogude kogemus võib anda ka teatud märtristaatuse. Inimene ütleb, et minul ei olnud nii hästi, mida pidin ise töötama.

See omakorda mõjutab individualismi – mina otsisin ise endale töö, mitte ei osalenud mingis «Võti tulevikku» programmis. Ja siit tuleneb kohe ka tunnetatud erinevus 60ndate põlvkonnaga: nemad ärastasid, meie tegime ise. Isiksuse kapitali ja enesekindlust 70ndate põlvkonnal igatahes on. Ja muidugi lapsepõlve mälestused – maiparaadi mäletatakse vahvana.

Kohati tunneb 70ndate põlvkond endal olevat suurem legitiimsus Nõukogude aja meenutamisel. Lastena Nõukogude ühiskonnas kasvanud mäletavad maiparaadi ja värvilisi õhupalle, ei mäleta seda aega niivõrd läbi ängi. Seda illustreerib kõnekalt Andrus Kivirähki näidend «Helesinine vagun», kus on «multifilmi põlvkonna» identiteeti ja diskursust käsitletud.

Sofi Oksanen (s 1977), kes aga kasvas Soomes, kirjeldab oma lapsepõlvemälestusi just läbi ängi, sest tema võrdlusbaasiks oli hoopis teistsugune (Soome) ühiskond. Võimalik, et tema «Puhastuses» käsitletud traagiline Nõukogude aeg sai ka osalt sellepärast siin rohkelt kriitikat. Aga mälu-uuringud on omaette teema.

Üks vastaja näiteks ütles mulle, et tol ajal üleskasvanuna meie oskamegi õmmelda ja moosi keeta. Nooremad enam ei oska, sest selleks pole enam olnud vajadust. Nõukogude lapsepõlve kogemust nähakse kapitalina. Võrdluseks, praegu 80-aastased inimesed on kõik pöörded läbi teinud ning ka nemad näevad neid kogemusi kapitalina: «Ma tean, et jälle võib pööre tulla, ja ma oskan sellega hakkama saada.»

Inimese identiteet toetub alati millelegi. Ning lapsepõlv ja noorusaeg on selleks täiesti loomulik valik.

70ndatel sündinud ei viinud ju ise pööret läbi, selleks olid nad liiga noored. Kuid nad osalesid selles, nad mäletavad seda, et nii lahe oli seista näiteks vanematega Balti ketis. Isegi 1991. aasta riigipöördekatset mäletavad nad põneva, kuigi veidi kõhedusttekitava kogemusena. Kartmiseks olid nad liiga noored.

Kui rääkida asjade puudusest, siis on respondendid öelnud, et asja väärtus oli seetõttu palju suurem. Mulle tuleb meelde üks vastaja, kes rääkis, kuidas ta nii väga tahtis üht plaati, kuigi tal polnud plaadimängijatki. Ja kui see plaat siis kord kätte saadi, polnud see üldse tähtis, et seda kuulata ei saanud. See plaat oli riiulis vaatamiseks nagu pilt. Aga nüüd on asju nii palju, et see pole üldse enam see.

Kirjutate oma töös, et see põlvkond võttis tagasilööke võimalusena. Kas see suhtumine on alles?

Kui inimene loob oma esimese firma juhuslikult, koolipoisina, siis see kahtlemata lisab iseteadlikkust. Kuulsin lausa anekdootlikke lugusid, kuidas isa töö juurest saadeti maailma suurfirmadesse fakse, et tahaksime hakata teie toodete edasimüüjaks Eestis.

Ma usun, et paljudes peakorterites võeti seda naljana, sest nii ei aetud maailmas toona asju, ei aeta ju ka tänapäeva Eestis. Praegu noored uurivad, mis on ettevõtlus, käivad seminaridel, on lausa organisatsioonid, mis õpetavad ettevõtete loomist.

Toona olid kõik teed läbi proovimata. Kas see mõjutab ka tänapäevast käitumist? Mõnevõrra kindlasti, sest kui inimene on korra teinud mitte millestki midagi, on ta üsna veendunud, et suudab seda uuesti teha. Ja sama on karjääripööretega: kui õpitakse üht ja teist, siis ei peljata õppida juurde veel kolmandat ja neljandat asja.

Ja 70ndatel sündinud peavad tänapäeva noori sellisteks, kellel on juba keskkooli lõpus kõik kindel ja selge, kuidas ja mida nad oma eluga peale hakkavad. See ei pruugi tegelikult üldse nii olla. Aga see on ka ühiskonna koherentsuse küsimus – meil on paljudes kohtades võtmepositsioonidel 70ndatel sündinud, kes alustasid ise nullist. Ja nad kehitavad õlgu, et mis seminarid, mis ettevõtluskoolitus, mis EAS, mis toetused? Neid paneb kummastama, miks praegused noored seda kõike nõuavad.

Nad ootavad neilt suuremat iseseisvust. Seejuures tihti ei mõisteta, et tänapäeva noortel ei ole enam võimalik sellel moel ettevõtteid asutada.

Ehkki 70ndatel sündinud esitavad ka ise usinalt EASile taotlusi, on minu respondentidele jäänud mulje, justkui ootaksid noored, et EAS neile ise uksele koputab: «Võib-olla on nad natuke rohkem sellised «mul on õigus saada»-põhimõtte järgijad.»

Kas te näete Eesti ühiskonnas ka mingeid väärtusi, suhtumisi või tendentse, mis võiksid tõukuda 70ndate põlvkonna minapildist?

Nagu ma juba ütlesin – see põlvkond on «vahepealsed». Triin Vihalemm on näiteks osutanud, et väärtushinnangute poolest sarnaneb 70ndate põlvkond pigem 60ndate põlvkonnaga. Paljudes teistes Euroopa riikides pole see sugugi nii.

Meie 70ndate põlvkond ei ole unikaalse maailmapildiga. Nad leiavad olenevalt olukorrast ühise keele nii 80ndate kui 60ndatega. Omades tunnuseid nii eelnevast kui järgnevast põlvkonnast, eristab see neid mõlemast, samas ei tõsta neid kuidagi esile.

Kui räägime näiteks individualismist, siis minu uuritavad on individualistlikud, loodavad pigem endale kui institutsionaalsele abile. Samas on individualismiga vastuolus olev põlvkondlik teadvus ja kollektiivne identiteet neis tugevalt olemas. Vaadake seda internetis ringlevat teksti: meie oleme kangelased, meie sõitsime ilma kiivrita jne. See on kollektiivse identiteedi vajadus.

Väärtusuuringud näitavad, et seda on nooremate hulgas järjest vähem, kuigi nad toetuvad elluastumisel institutsioonidele rohkem. Ja nii nagu 70ndatel sündinud pidid lootma iseendale, sest institutsionaalset tuge enam ja veel ei olnud, peavad tänapäeva noored toetuma institutsioonidele, sest haridustunnistus on praegu, erinevalt 90ndatest, tähtis. See ei tulene ühe või teise põlvkonna loomusest, vaid ühiskonnakorraldusest.

Kas 70ndate põlvkonna individualismist tuleb ka 90ndatel tekkinud demograafiline lõhe?

Kindlasti pole inimeste demograafilisel käitumisel üheseid põhjuseid. Pigem on demograafilise käitumise muutus tingitud üldisest heaolutaseme tõusust ja kontratseptiivide levikust, mis Nõukogude aja lõpus defitsiitsed olid.

Samas on heaoluühiskonna tekkega seotud ka individualism. Seega on need asjad omavahel seotud, aga selline põhjuslik seos viib vaidluseni, kumb oli enne – muna või kana. Siiski võib öelda, et sünnituskäitumine on veel üks tegur, mis struktureerib 70ndate eagruppi. Demograafilised uuringud näitavad, et aastatel 1969–1973 sündinud naistest 35 protsendil sündis esimene laps 20. eluaastaks.

70ndate alguses sündinuist on väga paljud saanud oma esimese lapse väga varakult. Aga noorelt esimese lapse sünnitamine kadus väga järsku. 70ndate keskel ja lõpus sündinute lapsed sündisid märgatavalt hiljem.

70ndate põlvkond ei ole kindlasti esimene, kes on saanud täiskasvanuks muutuste ajal, ja arvata on, et ei jää viimaseks. Vähemalt 20ndatel-30ndatel sündinud, 70ndate vanavanemate põlvkond, kogesid ju ka väga suurt, märgiliselt sootuks vastupidist muutust. Kas neil põlvkondadel on märgatavaid sarnasusi?

Alati ei peagi toimuma märkimisväärsed muutused sotsiaalsetes struktuurides. Muutus võib olla ka üldises õhkkonnas või suhtumistes. Tõenäoliselt on 40ndatel-50ndatel sündinute eneserefleksiooni tugevalt mõjutanud Hruštšovi sula ja Praha kevad.

Kindlasti identifitseerib ka 60ndate põlvkond end 90ndate sotsiaalse pöörde kaudu – see on ka nende elus väga tähtis periood. Kuna nad aga olid pöörde toimumise ajal märksa vanemad, siis annavad nad sellele 70ndate põlvkonnast erinevaid tähendusi. Aga tähendus sõltub ka sellest, millises staadiumis on inimene oma isiklikus elus. Kui tal on pere ja lapsed, annab ta sündmustele ühtmoodi tähenduse, kui tal neid pole, siis teistmoodi.

Ma praegu küll ei julgeks väita, et 70ndate ja 20ndate-30ndate põlvkond millegi poolest sarnane oleks. 1940ndatel toimus hulk traagiliste tagajärgedega muutusi, mis tõenäoliselt mõjutasid neil aastatel sündinute suhtumist ka 90ndate pöördesse. Minu respondendid kirjeldasid 90ndate pööret sageli sõnaga «põnev».

Samas Mait Rauna mälestustes (s 1963) kirjeldatakse hirmu muutuse ajal – äkki KGB on ikkagi kusagil selja taga luuramas ja repressioone sepitsemas. Ja võib oletada, et ka neil, kes mäletasid 40ndate sündmusi, võis olla samalaadne hirm. 70ndatel sündinuil oli hirm väiksem või polnud seda sootuks, sest nad olid selleks liiga noored.

Aga ka põlvkondlik teadvus võib elu jooksul muutuda, 50-aastaselt 70ndate põlvkond võib-olla ei tunneta enam vahet 60ndate või 80ndate põlvkonnaga.

Väljavõte Raili Nugini doktoritöö järelduste osast

Selle eagrupi täiskasvanuks saamise ajal valitses ühiskonnas etniliste eestlaste hulgas teatav eufooria, inimesed uskusid poliitilistesse utoopiatesse, tulevikku nähti helgena ja sümboolne kord soosis noori. Viimaseid kujutati kui sotsiaalse utoopia potentsiaalseid kandjaid, see omakorda aga kannustas noorte eneseusku täiskasvanukssaamisel, julgustas neid kinni haarama tekkinud strukturaalsetest võimalustest ning paljud olid neist tänu sellele üleneva sotsiaalse mobiilsusega.

Eesti arengu üks eripärasid viimastel aastakümnetel on asjaolu, et paralleelselt üleminekuga sotsia­listlikust ühiskonnakorrast liberaalsesse kapitalismi on toimumas ka üleminek modernismist hilismodernismi. Nii sotsialismiaegsel, modernistlikul kui ka hilismodernistlikul ajastul on tulevikukujutlus erinev. Uurimuse sihtgrupp astus ellu hetkel, kui ajahorisondi kujutamine hakkas muutuma. See muutus on ka avaldanud mõju nende tuleviku kontseptualiseerimisele, mõjutades muu hulgas ka nende ettekujutust tulevikus peituvasse määramatusesse.

Ajaperspektiivi Nõukogude ajal võiks iseloomustada kui lineaarset, kuid suletut. Pöördeajal muutus ajaperspektiiv avatuks – tulevikku kujutati mõni aeg endiselt lineaarsena ja progressile suunatuna, kuid tulevikus sisaldavat määramatust kujutati kui võimalusterohket. See määramatuste kujutamine võimalustena mõjutas töös intervjueeritud respondentgruppi.

Määramatused, millega nemad oma elluastumisel kokku puutusid, erinesid nendest, millega seisid silmitsi nii nendest vanemad kui ka nooremad kohordid. Valimigrupi puhul võib öelda, et nad kasutavad määramatusega toimetulekuks Jens O. Zinni loodud teoreetilistest määramatuse mudelitest kontekstualiseerimise viisi.

Selle viisi kohaselt on määramatuse kujutamisel kindlus ja ebakindlus läbi põimunud: tuleviku osas ei valmistuta negatiivseteks stsenaariumiteks ette, kuid ootamatute olukordade puhul tõlgendatakse neid võimalustena (vs tagasilöökidena). Selline määramatuse kujutlemise viis on osa nende sotsiaalse käitumise mustrist.

See konkreetne grupp on veetnud oma noorusaastad 1990ndate puudusaastatel ja nad on olnud tunnistajaks puudusest stabiilsusaastateni jõudmisel, osaledes ka kaudselt majanduse rekonstrueerimisprotsessis. Paljud neist suutsid vaatamata nõrgale institutsionaalsele toetusele saavutada üleneva sotsiaalse mobiilsuse, kogudes erinevaid kapitale (majanduslik, sotsiaalne, sümboolne, kultuuriline).

See toimetulek on mõjutanud nende individualismi – nende arusaama indiviidi rollist elu kujundamisel ja nende eneseusku. Nende arusaam edu mõistest on laiem kui karjäär ja majanduslik heaolu. Edu määratletakse postmaterialistlikus võtmes, rõhutades eduka inimese defineerimisel lisaks eelmainitud kriteeriumitele ka selliseid omadusi nagu eneseteostus, sisemine harmoonia, kindel suund elus jne.

Selle konkreetse grupi eneserefleksioon peab kõige olulisemaks põlvkonna tunnuseks (mille alusel ta konstrueerib teisi põlvkondi) Nõukogude lapsepõlve ja pöördeaja kogemust. Teisisõnu, mälu ja diskursiivsed praktikad on nende jaoks enesemääratlemisel olulisemad kui sotsiaalsed praktikad.

• Tweet