Sven Anderson on TÜ semiootika ja kultuuriteooria doktorant, õppeaine „Turundussemiootika“ (FLSE.00.339) looja ja õppejõud.
FOTO: erakogu

Kas vabadusega võib ka liiale minna?

Essee

„Lihtsalt lindista. Unusta, mida teised soovivad – sina vastutad, mida sa edasi annad,“ soovitas lasteaiapedagoogist ema mulle 2020. aasta suvel, mil valmistasin ette turundussemiootika õppeaine materjale.

Materjalide lindistamine on õpetamise väike osa, aga minu jaoks oli see väga oluline. Nimelt kavandasin uut õppeainet, kuhu plaanisin tavapärase videoloengust ja kirjalikest materjalidest koosneva komplekti asemel kokku panna avalikult kättesaadava taskuhäälingu „Turundusmärgid“. Parajasti käimas olnud koroonakriisi keskel salvestasin intervjuud praktikutega. Loengute lindistamiseni jõudsin 2022. aasta suvel ja sügisel.

Sellest kujunes minu jaoks omaette saavutus: uskusin, et just materjalist ammutab üliõpilane õppetöö käigus teadmised.

Eeldus: kõik peab olema vaba!

2023. aasta kevadel avaneski tudengitel võimalus õppida turundussemiootika e-kursusel ja mina asusin õpetama. Olgu kohe öeldud, et kogu seda algaja õppejõu teekonda saatsid tugevad tunded ja taipamised õpetamise olemuse kohta.

Ainet üles ehitades pidasin tähtsaks juhinduda vabadusest. Olin veendunud, et tudeng õpib enda, mitte kellegi teise jaoks. Õppematerjalide kuulamine ja seminarides osalemine pidi olema vabatahtlik ja tulenema õppija sisemisest motivatsioonist.

Üliõpilased olid algusest peale öelnud, et minu õppeaine paistab esmapilgul äge. See innustas. Sellegipoolest muutus „esmapilgul ägeda“ õppeaine läbimine nii mulle kui arvatavasti ka tudengitele keerulisemaks, kui arvata olin osanud.

Juba esimestel nädalatel sain valusa õppetunni: minu õppeaine on üliõpilase jaoks vaid üks paljudest kohustustest. Mõistsin, et lihtsalt huvitav olemisest ei piisa. Selleks, et tudeng saaks õppeainest, selle eesmärgist ja mõttest aru, peab õppejõud andma talle ette läbimõeldud õpiteekonna. Õppematerjalid, kohtumised, ülesanded ja hindamine peavad moodustama tervikliku süsteemi.

Eeldus, et kõik peab olema vaba, sai hoopis takistuseks. Kõige enam oli arusaamatusi kodutööde teemal: minu ettekujutus ja üliõpilaste tõlgendus ei klappinud alati omavahel, liiga palju jäi tõlgendamisruumi. See omakorda tähendas, et õppeainet oli võimalik läbida väga erineva õpikogemuse ja -kvaliteediga.

Kuhu tõmmata piir?

Värske õppejõukogemus tekitas küsimuse, kuidas õpperuumis tudengitega suhestuda, kuhu tõmmata piir. Doktorandina olin ju ka ise õppija rollis. Nüüd aga oli oluline tunda ja mõista õpetamist eraldi rollina.

Teatava selguse tekitas vastastikune teietamine üliõpilastega. See andis võimaluse tõmmata piir õpetamisolukorra ja vabamas õhkkonnas peetava vestluse vahel, hoida end neutraalse õppejõu rollis ning samas väljendada tudengite suhtes lugupidamist.

Kodutöödest oli mul väga selge ettekujutus. Arvasin, et tudengitele piisab, kui kirjeldan neid üldjoontes. Ilmnes aga, et üldine selgitamine andis üliõpilastele võimaluse tõlgendada ülesandepüstitust meelevaldselt.

Kuigi olen ise kaua ülikoolis õppinud, oli nüüd, õppejõuna, peaaegu arusaamatu, kuidas kodutöö tegemist tudengi tarvis mõtestada. Mõistsin, et õpetamiskogemuse tähtsaimad osad on ülesandepüstitus ja asjakohane hindamismudel – mõlemad tuleb kirja panna nii tudengi kui ka enda jaoks.

Lähenesin hindamisele põhimõttel, et ülesanne on sooritatud ja „arvestatud“, kui kõik nõutu on tehtud. Sedasi sai aga lahendatud vaid üks pool võrrandist – õppejõu oma –, seevastu tudengi pool jäi tegemata. Tudengi vaatenurgast on oluline selgus: miks, mida ja kuidas.

Kõige rohkem oleks ehk aidanud üldine hindamismaatriks, mis raamistanuks sisuliselt nii minu kui ka tudengi tööd. Tagantjärele tuleb tõdeda, et peaaegu kõigi ülesannete sõnastamisel jäi mul midagi puudu.

Tõdemus: hoia huvid eraldi

Minu suursugune kujutlus, et toimub peamiselt iseseisev e-õpe ja vahepeal kohtume seminarides, põrus. Ilmnes, et kui öelda seminaris osalemise kohta kõva häälega välja, et see on vabatahtlik, siis võib juhtuda (ja üks kord juhtuski), et kohale ei tule keegi. Aga kas tulemata jätmine näitab seda, et tudengil ei ole seda vaja, või seda, et ta ei mõistnud, mis kasu ta sellest saaks?

Tekkis küsimus, kas seminar aitab õppetööle reaalselt kaasa või on pigem omaette sotsiaalne nähtus. Kursuse lõpupoole sain selgeks, et seminaridel ja aine omandamise protsessil peab olema tugev seos ning seminarid on vajaduspõhised.

See annab õppejõule võimaluse paremini õpetada ja piirab kõikvõimalikke tõlgendusi selle kohta, kuidas ainet omandada. Minu eeldusele, et õppimine on suure algustähega Vaba, sai takistuseks idee olemus ise, sest tudengid vajavad õppimiseks toetavat raamistikku, nii nagu õppejõud vajab mõnikord teietamist.

Järeldus on, et järgmisel korral õpetades on vaja selgelt eraldi hoida õppejõu huvi õpetada ja tudengi huvi õppida. Asjade mõtestamisel aitas mind palju mentor Katri Kütt. Ühel algajal õppejõul ei saagi olla kõiki teadmisi, kuidas probleeme ennetada ja nendega toime tulla.

Kuigi mu eesmärk oli hoida tudengit ennastjuhtivana, pole alati õige eeldada, et täielik vabadus teeb head. Raame vajame me kõik, nii üliõpilased kui ka õppejõud.

Sven Anderson

TÜ semiootika ja kultuuriteooria doktorant

Jaga artiklit