Lääne-Gruusias peitub antiikmüütidest tuttav Kolchis. Vaade Vani linnale.
FOTO: Ivo Volt

Antiikne Kaukasus

Rändaja

Mulle kui klassikalisele filoloogile oli aasta 2023 lausa imeline, sest sain külastada kolme tuntud antiikkultuuri keskust: kevadel koos tudengite ja kolleegidega õppereisil vana head Kreekat, suvel koos elukaaslasega muinsustest tulvil Roomat ja septembris ... Gruusiat.

Ilmselt ei tule antiikkultuurile mõeldes esimesena pähe Gruusia, ent tegelikult on Musta mere ümbrus igati osa toonasest kultuuriruumist. Must meri oli kreeklastele tuttav kant ja peamiselt tuntud kui Pontos Euxeinos, kreeka keeles ’külalislahke meri’.

Musta mere ja tänapäeva Gruusia aladega seostub antiikmüütidest eelkõige lugu kuldvillakust, mille järel Iason Argo-nimelisel laeval koos oma kaaslastega (ehk argonautidega) käis. Kuldvillaku valdaja oli Kolchise kuningas Aietes, kelle tütar, nõiatar Medeia, aitas Iasonil kuldvillaku kätte saada. Kolchis asus praeguse Gruusia lääneosas.

Teine selle kandiga seotud müüdilugu räägib Prometheusest, kelle peajumal Zeus lasi aheldada Kaukasuse mäestikku karistuseks selle eest, et ta tõi inimestele tule.

Müüdid ja kirjandus

Neid müüte arvesse võttes ei ole imestada, et 2023. aasta septembris Tbilisis toimunud rahvusvaheline konverents käsitles Kaukasust müütides ja kirjanduses.

Tbilisi ja Tartu klassikaliste filoloogide vahel on eriline side: just Tartus töötas 20. sajandi alguses hellenist ja papüroloog Grigol Tsereteli (1870–1938), keda peetakse Gruusia klassikalise filoloogia rajajaks. Tartus ilmus 1914. aastal ka Tsereteli venekeelne väitekiri „Menandrose uued komöödiad“, mille eest andis Peterburi ülikool talle doktorikraadi.

Tänapäeval on suhete peamine vahendaja Tbilisi Riikliku Ülikooli Bütsantsi ja Uus-Kreeka uuringute instituudi asedirektor Irine Dartšia (Darchia), kes on mitu korda käinud ka Tartus.

Konverentsil oli külalisi 19 riigist ning juba oma ettekande teemat välja mõeldes olin veendunud, et just kaks ülal mainitud müüdilugu ja nende hilisem retseptsioon on ilmselt populaarsed valikud. Nii see ka oli, kuid õnneks leidus programmis palju muudki huvitavat.

Eesti esindajana oli mul võimalus pidada sektsioonis „Kaukasus teatris ja kinos“ ettekanne Tiit Palu Medeia-teemalisest näidendist ja lavastusest. Vaid pisut jäi puudu, et ka lavastaja ise oleks saanud osaleda – tema nimelt jõudis Tbilisisse paar päeva hiljem, kui seal algas teatrifestival.

Moeetendus ja president

Kui reis piirdunuks konverentsiga, ei oleks ma vaevunud oma muljeid kirja panema – hoolimata sellest, et lisaüritusena oli kavas kohalike tudengite organiseeritud värvikas antiiksete ja Bütsantsi-aegsete rõivaste rekonstruktsioonide moedemonstratsioon. Seal võis näha väärikat Saksamaa õppejõudu kehastumas jumalanna Athenaks koos kõikide tolle atribuutidega, aga ka Gruusia tudengeid kujutamas teisi antiikjumalaid, Rooma senaatorit ja Bütsantsi keisriperekonda. Rõivaste rekonstruktsioonide aluseks olid antiiksed vaasimaalid, kujud ja teised arheoloogilised andmed.

Ei oleks mind kirjutama pannud seegi üllatus, et kõik konverentsikülalised kutsuti Gruusia presidendi Salome Zurabišvili vastuvõtule, mille käigus kaks Gruusia kolleegi said riikliku teenetemärgi. Loomulikult põhjustas see üleüldist rõõmsat elevust, sest enamik polnud ilmselt kunagi käinud ühegi riigi presidendi vastuvõtul.

Mind ajendas kirjutama aga konverentsi viimane päev, väljasõit Lääne-Gruusiasse.

Gruusias kasutatakse riigi eri osade vahel ühistranspordiks peamiselt minibusse. Mäletasin seda hästi oma eelmisest ja ühtlasi esimesest Gruusias-käigust 2020. aasta alguses, kui võtsime ette maršrutka-sõidu Kutaisist Tbilisisse ja mõne päeva pärast sama teed pidi tagasi.

Seekord oli alguspunkt Tbilisi. Päevane väljasõit pealinnast Vani arheoloogiamuuseumisse ja tagasi võtab kokku umbes kaheksa tundi. Muidugi on võimalik Gruusiast leitud antiikesemetega tutvuda ka Tbilisis asuvas suures Simon Džanašia nimelises Gruusia Muuseumis, aga Vani muuseum on kohe väljakaevamiste paiga kõrval ja võimaldab seega teistsugust vaatenurka.

Eestlastele on ligipääs õieti lihtsamgi, sest endiselt on käigus odavlennud Kutaisisse, mis asub Vanist maanteed mööda vaid umbes 40 kilomeetri kaugusel.

1985. aastal rajatud muuseum on saanud nime oma asutajalt, arheoloog Otar Lordkipanidzelt (1930–2002), kes juhatas Vani arheoloogilisi väljakaevamisi alates 1966. aastast. Hoone ja ekspositsioon renoveeriti 2020. aastal Gruusia valitsuse ja Maailmapanga toel ning 2023. aastal pälvis see Euroopa Muuseumifoorumi auhinna Silletto, millega väärtustatakse muuseumi koostööd kohaliku kogukonnaga.

Vani muuseum ei ole suur (kuigi seal olevat siiski üle 4000 eseme) ning osa muinsusi on viidud pealinna, kuid selle külastamine on suur elamus, sest just seal tekib mulje linnast kui kunagise Kolchise tõelisest kultuskeskusest. Silmatorkavad on kuld- ja pronksesemed, mille ikonograafias näeme antiikmütoloogiast tuntud teemasid: Zeus kotka kujul Ganymedest röövimas, Eros, Nike, Herakles, sireenid jne.

Täiesti ainulaadne on figuuridega kaunistatud hellenistlike pronkslampide kogu: 20. sajandil peitvarana leitud lambid kuulusid omal ajal ilmselt templi inventari hulka. Nende seast on kõige silmapaistvam elevandilondikujuliste tilade ja kolme inimfiguuriga lamp. Elevandi kujutamine muutus populaarseks pärast Aleksander Suure Aasia-retke, ent lampide puhul on see motiiv harv ja Vani leid on maailmas kõige tuntum.

Kalkunid ja kullamäed

Kui Vani külastus juba ette võtta, siis ei tohiks mingil juhul piirduda vaid muuseumiga, vaid tuleb üle vaadata ka kõrvalasuv väljakaevamiste ala, kust on pärit kõik muuseumis olevad leiud. Vani linnajäänused (gruusia keeles nakalakari, ’endine linn’ või ’see, mis oli linn’) asuvad maalilises kohas künka otsas, ent sealsamas kõrval on ka mõned elumajad: nii ei olnud imestada, kui lahtise taeva all olevatest muististest paarikümne meetri kaugusel kakerdasid kalkunid.

Koht sai laiemalt tuntuks 1876. aastal, kui Tbilisi ajaleht Droeba teatas, et Lääne-Gruusias väikeses Vani linnas tuleb suurte vihmadega maa seest välja kulda ja väikseid väärisasju. Varasemad väljakaevamised toimusidki juba 19. sajandi lõpus, aga teaduslik töö algas 1947. Grusiinid ise rõhutavad, et Vani kaevamised kustutasid piirid müüdi ja reaalsuse vahel: oma kullarohkuse poolest tuntud antiikne Kolchis osutuski tõelisuseks.

Arheoloogilised leiud pärinevad 8.–1. sajandist eKr, kuid siis linn hävitati. Pole kindlalt teada, kes seda tegid, ja õieti ei ole teada ka antiikse linna nimi. Üks võimalik variant on Surium, mida mainib Plinius Vanem oma teoses „Looduslugu“.

Väljakaevamised ja kiirabi

Muuseumide ja arheoloogiliste alade külastamisel võivad elamusele palju lisada giidi jutustatud lood. Meid juhatas läbi muuseumi selle rajaja Otar Lordkipanidze tütar Nino, kes on  selle paigaga seotud olnud lapsest saati – nagu ka tema vend David, praegune Gruusia Rahvusmuuseumi direktor. Nii olevat David ükskord väljakaevamiste ajal Vanis näinud kiirabiautot ja muutunud murelikuks, kui kuulis, et otsiti patsienti. Õnnetust siiski juhtunud ei olnud, küll aga oli välja kaevatud antiikskulptuuri pronkstorso, mille ettevaatlikuks transportimiseks vajalik kanderaam leidus ainult meedikutel.

Paaritunnine ekskursioon väljakaevamiskohtades päädis Gruusia külalislahkuse parimate tavade kohaselt pidusöögiga muuseumihoones, imelise vaatega kaugetele mägedele. Tamada ehk toostimeister oli muuseumi direktor isiklikult. Oma toostid ütles ta muidugi gruusia keeles, rahvusvahelise seltskonna huvides tõlkis pika laua teises otsas koha leidnud Kreeka-Gruusia päritolu noormees need väga elegantselt inglise keelde. Tooste oli vähemalt kümmekond ja tamada loal lisandus neid ka teistelt.

Lõpetan siis samuti toostiga: olgu tervitatud antiikne Kolchis ja tema järeltulijad!

Ivo Volt

TÜ klassikalise filoloogia lektor

Galerii: 

Jaga artiklit